Mida kõike on Eva viimasel paaril päeval valesti teinud/millega pangi astunud?

*eile sai siis valegraafiku järgi mitte tööle mindud, kuigi tegelikult oleks pidanud. a see on õnneks õnnelikult lahenenud

*eile sai ka Ülemiste keskusesse teab-mis-pärast shoppama mindud. Sealt lahkusin ma aga u. tund aega, nimelt nii kaua võttis kas bussi ootamine või 30 minutiline takso tellimine lausvihma käes.

*täna jõudsin valeks ajaks loengusse. loeng pidi minu idee kohaselt algama 14.00, algas 16.00. pisut mõttetu, aga samas tore häng EHI pinnal.

*ma suutsin end täna ÄRA PÕLETADA!!! ja mitte kergelt, käel on suuur vill, õemehe jutu kohaselt 2. astme põletus. Krt, ma ei tee enam mõnd aega endale sooja toitu. Kõige kurvem on asja puhul see, et ma olen ju enamus aega üksi, ja mida ma teen sellistes situatsioonides? Situatsioonides, millega varem pole kokku puutunud. Helistan sõpradele ja püüan situatsiooni kirjeldada...või siis lähen traumpapunkti (mitte, et ma teaks, kus see asub). Täna niisiis läksin õe juurde abi saama. See oli eluehmatus tegelt, sest kui ma poleks kiirelt reageerinud, oleks veel enam end põletanud, kuuma õliga siis.ŠOKK ühesõnaga

*läksin lõpuks koeraga õue. Ja persse raisk, ma vihkan osaliselt punkareid jätkuvalt. Nimelt neid kuradikesi, kes enda koertega pargis vabalt hängivad, nii et on seltskond ja koerad vabalt litutavad. Ma sõimasin niiiiii ühe tüübi näo täis, kuna mul oli niikuinii halb ja valus olla. Igatahes ehmatas ta ära, sest ma konkreetselt KARJUSIN oma hääle ära. krt võtku õppust siis ka! Alles suvel oli mul sarnane juhtum.

*ja siis veel see pisut kurb fakt, et nüüd saan ma alles nüüüüd enda homset ettekannet lõpule viia. TÜRARAISK!

....ja mu ropendamine selles postis on täiesti asjakohane. Üldiselt jätkan siiski enda rahulikuma sõnakasutusega eluviisi :D


kas teil oli ka tore päev?!?
ma arvan, et nüüd olen mina igatahes ära teeninud vähemalt paar HEAD päeva..

Aga ma ei viitsi ju kirjutada....
või...

Igatahes polegi midagi nii palju öelda. Käin tööl, virisen kooli üle, armastan ja vihkan vahelduva eduga inimesi enda ümber, olen ebastabiilne, olen täiesti normaalne, olen armas ja soe. Põhiline on see, et ma vajan siiski pidevat ja mõnusat suhtlust inimestega, ja seeläbi leian ikka ja ikka iga õhtu end kuskilt mujalt kui kodust, rahulikult. Mõtlen alati kui vaba päev on, et miks elu ikka sel hetkel ka nii kiire tundub. Aga seda seepärast, et neil päevil magan pool päeva maha, et enda kõikehaaravast väsimusest natukegi taastuda - ja siis kui ärkan, on tunde hommikust juba kadunud, ja ma pean jälle jooksma ja tõmblema, et jõuda sinna kuhu vaja. Täiesti väsitav, tegelikult. Ma olen 21, aga vahel on küll tunne, et ma-ei-tea-kui-vana ja ma-ei-tea-kui-palju juba teinud oleks. Tegelikult pole.

Nii või teisiti, igal hetkel täiesti erinev olen ma küll. Ja ma ei oska enda tujusid viimasel ajal kunagi ette ennustada. Või ka tahtmisi, for that matter. Iseendast osa ajast aru ei saa, mis siis teistest veel rääkida

Aga tegelikult, ega nii hull või segane periood ka pole. Täitsa toredaid asju ja hetki on täitsa palju, ja ma oskan vabu hetki nautida küll. Viimasel ajal olen õppinud just easy-sti võtma siis kui otseselt rabelema ei pea. Mariti sünnipäev eile oli easy, söögiorgiad hingelähedaste inimestega on easy-d, mõni kontsert võib olla easy, ja isegi tööl olek võib seda olla. Osad inimesed tööl muutuvad aina enam koduseks - saab lihtsalt päeva mõnusalt, märkamata mööda lasta. Ja ilmtingimata uudse ja/või Hea muusika saatel.

Inimesed - uued inimesed tööl, veel paremad suhted tööl, suhtlemised juhuslike inimestega öistelt joomistelt, Tartu inimesed... Tegelikult ärge arvake, et nüüd mingi tohutu mass on, kellega Eva suhtleb. Ei, vastupidi, ma äärmiselt valin enda viimase aja seltskonda. Need inimesed ei tohi väsitada, vaid peavad andma midagi endast, nii nagu minagi. Koos peab olema hea ja harmooniline. Nagu varemgi teada - parimad on need inimesed, kellega saab koos nii naljatleda, Rääkida kui ka vaikida. Nendega on mugav, ja need on need õiged. Kõigi selliste õigetega ka ei jõua kogu aeg suhelda - võtan inimesi jao kaupa, vist nii. Annan seetõttu vast rohkem jällegi, tundun täidetum.

Aga on paar töökaaslast, kellega on ääretult hea suhelda, mitte, et teistega poleks. Aga näiteks üks inimene, kes kõiges süüdi on, on tundunud see õige inimene, kellega suhelda, juba algusest peale. Ja paistab, et nii jätkub. Tahaks loota. Igatahes kuskile kulgema ja jalutama tahaks taaskord minna küll. Kallistus hingele talle siis.

On inimesi, kes pole küll nn uued, kuid keda on uuesti leitud. Ja see on hea, et nad lasevad end uuesti leida. Kasvõi Pets või mõni muu säärane :p, kellega mõni päev tagasi koos sai joodud. NLF seltskond on küll kaugeks jäänud, aga vahel ilmutab end taas. Ja üle pika aja rääkida on mõnus ja kodune. Või tänasest päevast-ööst-varahommikust kasvõi Eva-Liisa, kellega ausalt öeldes on need 12 tundi lausa võrratu koos olla. Hoolimata sellest, et mõni on pisut tõbine, või hoolimata sellest, et vahepeal on uimasem ja vaiksem olla. Varsti on jälle hetk, kus saab end emotsioonirohkelt ja häälekalt väljendada ja see meile meeldib! Ja Doris koos meiega jutlemas ja söögiorgias kaasa aitamas on ka täiesti plusspunkt. Söögi-ja jutuorgia on tänane olnud tõepoolest. Samal ajal hea ja vajalik puhkus Tartu pinnal. Hea meel, et tänaseks veel siia jäin. Miush. Tartu on sügiseselt ilusa pildi ja talviselt karge õhuga. Siin peaks lausa talvesaapaid ja suuri salle kandma.

Homme Tallinnase Tallinna elu juurde natuke. Aga rahu, mis praegu on, kannan ma endaga edasi. Hingel on parem kui vahepeal on olnud ja see teeb rõõmsaks, igatahes.

Ootama jäädes homset õdusat õhtut ja pühapäeva, kus äkki saab hr Everi ja pr koer-Doraga jalutada. Ja räääääkida ja jalutada ja olla, ilma et märkaks mis kell on. Täpselt nagu tänagi Tartus :)

Ahjaa veel seda ka, et...

mind üldjuhul ajavad seltskonnad närvi kui ma ise palju rahulikum ja vaiksem tahan olla. Näiteks kui inimesed mu ümber u. rõkkavad-roosatavad-kisendavad positiivsusest ja heast meelest, siis mina kipun sellist asja neil hetkil vaatama pisukese tülgastusega. Ehk siis mõttega: mida te õitsete kui mina siin olen selline nagu ma olen või pigem mõttega: miks ma ei suuda olla nii nagu tavaliselt, sama rahulolevalt kui ümbritsev. Aga ju siis ei suuda alati. Ja krt, ma ei saa ikka aru, miks see mind segab.. Alati on seganud... vast peamiselt siiski kuna ma olen piisav egoist ja tahan, et maailm liiguks minu järgi. Ja loomulikult ei mõtle ma nii reaalselt või ei eelda, et see nii oleks, ei tohikski olla (!), aga jaa. Siuke tähelepanek siis veel ka

*läheb võtab nüüd pesumasinast pesu* :)

Tere

Ma siin vaikselt olen öös, mõtlemas mõeldavaid ja mõeldamatuid mõtteid. Selle kõige taustaks sumiseb-müriseb-laulab pesumasin. Ehk siis täiesti normaalne - selle asemel et olla väljas nagu Normaalsed Noored Inimesed, juues end piiritult täis, istub neiu Eva enda pesumasinaga kodus ja ootab. Ootab kuni saab enda ilu-ilusad teksad ja riided taas selga tõmmata.

Üldiselt ka, kodus on hea. Kodus on rahulik, kodus on aega iseendaga olemiseks. Siin ei leia ma, et olen aega tuulde visand, kui avastan end 3-ndat tundi lakke sülitamas. Siin tundub lakke sülitamine, varvaste vaatamine ja muu täiesti vajalik. Vaatan enda kõrget lage, piilun ja vastan tihedalt tulevatele telefonikõnedele üsna monotoonse häälega, mis üsna hästi märgib seda, et Eva tõesti ei soovi täna õue mängima minna. Paar viisakat sõna ja võib taas anduda totaalsele lebole, muusikale ja muule heale. Kapp on ka söögist täidetud, vähemalt täna. Seega kodust lahkumiseks põhjust nagu ei leiagi. Isegi elavat muusikat võin enda koju kuulda, kui avastan, et keegi mees kitarri saatel mu akna all laulab.

Nii ma olengi viimasel ajal: kodu, töö või mõne eriti hea sõbra vahet liikumas. Suuremate seltskondade-olemiste jaoks justkui ei jätku energiat, kuigi seda võiks taas tekitada. Ja ma siinkohal ka vabandan igasuguste loomade ees, kelle viimasel vast nn vahele olen jätnud või kellega piisavalt pole Olnud. Mul on lihtsalt väsimus või hooti kerge sügismasendus või midagi muud säärast. Teate küll mind, eksole ;) Seltskonda minnes võin ma seega positiivsuse asemel jätta hoopis negatiivse tunde. Siiski, vahel aitab kasvõi see kui korra kuskil üritusel ära käia, nn välja murda - energia ja tahe rokkida on tagasi. Praegu aga õige tasamisi eemaldun ja ronin enda rohelisse soojahõngulisse tekki. Et õige pea alustada parema pühapäevaga...

Nähh. Istuda roheliste laudade ja kriiskavate valgustega töökohas-muusika"kojas", kus mingi tüüp mõtleb et tapab kärbse vastu mu ilusat laseringi särki ära. Punane värv mu seljas peab ikka särama, mitte kärbsemusta täis olema, eksole

Vähemalt Morcheeba mängib, jumal tänatud, vaheldusena sellele trummi ja bassi oodile, mis kõrvades on pisut vilisenud :p

Ja töökaaslased on aldid mulle riistadest pilte saatma või siis msni nimeks rahuga UP all night panema. Kuhu pervode ringi ma sattunud olen, aru ma ei saa

Eks peab edasi kannatama ja lootma ilusamale homsele. ...kord olid niidud rohelust täis, pilv taevavõlvilt vaid harva üle käis....

kus On need ajad? :D