Aga ma ei viitsi ju kirjutada....
või...

Igatahes polegi midagi nii palju öelda. Käin tööl, virisen kooli üle, armastan ja vihkan vahelduva eduga inimesi enda ümber, olen ebastabiilne, olen täiesti normaalne, olen armas ja soe. Põhiline on see, et ma vajan siiski pidevat ja mõnusat suhtlust inimestega, ja seeläbi leian ikka ja ikka iga õhtu end kuskilt mujalt kui kodust, rahulikult. Mõtlen alati kui vaba päev on, et miks elu ikka sel hetkel ka nii kiire tundub. Aga seda seepärast, et neil päevil magan pool päeva maha, et enda kõikehaaravast väsimusest natukegi taastuda - ja siis kui ärkan, on tunde hommikust juba kadunud, ja ma pean jälle jooksma ja tõmblema, et jõuda sinna kuhu vaja. Täiesti väsitav, tegelikult. Ma olen 21, aga vahel on küll tunne, et ma-ei-tea-kui-vana ja ma-ei-tea-kui-palju juba teinud oleks. Tegelikult pole.

Nii või teisiti, igal hetkel täiesti erinev olen ma küll. Ja ma ei oska enda tujusid viimasel ajal kunagi ette ennustada. Või ka tahtmisi, for that matter. Iseendast osa ajast aru ei saa, mis siis teistest veel rääkida

Aga tegelikult, ega nii hull või segane periood ka pole. Täitsa toredaid asju ja hetki on täitsa palju, ja ma oskan vabu hetki nautida küll. Viimasel ajal olen õppinud just easy-sti võtma siis kui otseselt rabelema ei pea. Mariti sünnipäev eile oli easy, söögiorgiad hingelähedaste inimestega on easy-d, mõni kontsert võib olla easy, ja isegi tööl olek võib seda olla. Osad inimesed tööl muutuvad aina enam koduseks - saab lihtsalt päeva mõnusalt, märkamata mööda lasta. Ja ilmtingimata uudse ja/või Hea muusika saatel.