Inimesed - uued inimesed tööl, veel paremad suhted tööl, suhtlemised juhuslike inimestega öistelt joomistelt, Tartu inimesed... Tegelikult ärge arvake, et nüüd mingi tohutu mass on, kellega Eva suhtleb. Ei, vastupidi, ma äärmiselt valin enda viimase aja seltskonda. Need inimesed ei tohi väsitada, vaid peavad andma midagi endast, nii nagu minagi. Koos peab olema hea ja harmooniline. Nagu varemgi teada - parimad on need inimesed, kellega saab koos nii naljatleda, Rääkida kui ka vaikida. Nendega on mugav, ja need on need õiged. Kõigi selliste õigetega ka ei jõua kogu aeg suhelda - võtan inimesi jao kaupa, vist nii. Annan seetõttu vast rohkem jällegi, tundun täidetum.

Aga on paar töökaaslast, kellega on ääretult hea suhelda, mitte, et teistega poleks. Aga näiteks üks inimene, kes kõiges süüdi on, on tundunud see õige inimene, kellega suhelda, juba algusest peale. Ja paistab, et nii jätkub. Tahaks loota. Igatahes kuskile kulgema ja jalutama tahaks taaskord minna küll. Kallistus hingele talle siis.

On inimesi, kes pole küll nn uued, kuid keda on uuesti leitud. Ja see on hea, et nad lasevad end uuesti leida. Kasvõi Pets või mõni muu säärane :p, kellega mõni päev tagasi koos sai joodud. NLF seltskond on küll kaugeks jäänud, aga vahel ilmutab end taas. Ja üle pika aja rääkida on mõnus ja kodune. Või tänasest päevast-ööst-varahommikust kasvõi Eva-Liisa, kellega ausalt öeldes on need 12 tundi lausa võrratu koos olla. Hoolimata sellest, et mõni on pisut tõbine, või hoolimata sellest, et vahepeal on uimasem ja vaiksem olla. Varsti on jälle hetk, kus saab end emotsioonirohkelt ja häälekalt väljendada ja see meile meeldib! Ja Doris koos meiega jutlemas ja söögiorgias kaasa aitamas on ka täiesti plusspunkt. Söögi-ja jutuorgia on tänane olnud tõepoolest. Samal ajal hea ja vajalik puhkus Tartu pinnal. Hea meel, et tänaseks veel siia jäin. Miush. Tartu on sügiseselt ilusa pildi ja talviselt karge õhuga. Siin peaks lausa talvesaapaid ja suuri salle kandma.

Homme Tallinnase Tallinna elu juurde natuke. Aga rahu, mis praegu on, kannan ma endaga edasi. Hingel on parem kui vahepeal on olnud ja see teeb rõõmsaks, igatahes.

Ootama jäädes homset õdusat õhtut ja pühapäeva, kus äkki saab hr Everi ja pr koer-Doraga jalutada. Ja räääääkida ja jalutada ja olla, ilma et märkaks mis kell on. Täpselt nagu tänagi Tartus :)