Tagasitulek

Jõuluõhtu-öö...armastus, arusaamine, rõõmust märjad silmad, väikesed naerusuud. Vahepeal seda kõike kaugelt vaadates teadmata, mis on ees, vahepeal osa võttes ja lauldes.

Esimese jõulupüha õhtusöök õe pool, hulgaliselt inimesi, hulgaliselt mõnutunnet. Hea söök, helged näod & vestlused, Bailey`s, aja maha võtmine.

Jääboiler...jääkaru lugu "koos joonistame jääkarusid ja lund, tõusen valgelt paberilt ülesse". Mõni vana nägu, alatised Jääboileri austajad, tuttavlik ja vastu võttev ümbruskond.

Vaikus. Igavus, tegevusetus, kerged masendushetked. Üksi eksisteerimine

Vaikus. Vaikus. Vaikus. Uinakud diivanil..vaiksed lauluviisid... Jutuajamised õega, jõuluärevuse lahtumine, koristamine, kuid siiski lähedus

Videoõhtu. Eelmise nädalal, tunduks kui eelmise ajastul, olnud vägeva peo videosalvestuse ühiskondlik jälgimine. Ilusad võtted olid tegelikult; oli tantsu, higist nõretavaid nägusid, maha rahunemist lamades põrandal (see tõesti näis kunstiline & oli ka tol hetkel äärmiselt meeltmööda), inimeste pilgud (mis tänu videole olid "kergelt" moonutatud), lihtsalt tagasiminek hää auraga öösse. Ja loomulikult oli ka olevikus hää olla.

Tagasitulek...suurte tähtedega TAGASITULEK. jõulud on selleks korraks läbi & ma ei kurda. Tere

Mul on su rahu vaja...

Pärast ilmselget aktiivsust ja pidutsemist võtsin aja maha juba eile õhtul, et tunnetada seda jõulurahu, mis kõikidelt/kõikjal nii eeldatav on. Võib öelda, et eile päeval kui emaga pehmetel diivanitel juttu puhusin & ema plaane pidas jõulupakkide valmistamisest, tundsin küll, et aehh...on küll sarnane tunne kui iga aasta, sarnane pilt jõuluõhtust joonistus silmade ette. See oli hea. Eile õhtul aga kaotasin selle tunde mõneks ajaks, mind tabas pigem nukrus kui miski muu. Nii või teisiti peab mainima, et eile öine pikk vestlus Anniga on siiani meeles kui midagi hästi armsat & vajalikku ning tema suutis mind ebalevast olekust eemal hoida.

Täna hommikul aga kui tõusin, seda siis kella ühe aeg päeval, avasin ukse ja sain kohe esimese jõulutervituse emalt, mis mu sügavalt unise ja pahura ilme & mõtte kohe helgemaks viis. Lihtsalt, võrratu oli ilma mingi suurema tundeta enda toa uks avada ja näha jõulurõõmust kantud ema. Nüüd tunnen köögist õrnalt enda tuppa immitsevat jõulukoogi lõhna, tohutut ettevalmistuse tungi ja mind valdab tänulikkus. Ootan pikisilmi õhtut, mil jõuab ma-ei-tea-kust koju ka mu isa ja ujub kohale mu õepere, et koos kõigi pisikeste & suurematega jõulutraditsiooni edasi kanda.

Selle kõrvalt mõlgub meeles otseloomulikult ka homne õhtune Jääboiler, kuigi ma ei saa isegi täpselt aru, kes siis sinna kaasa tulevad. Kas keegi üldse tuleb? Ühesõnaga mingis hetkes on paar inimest enda kindla "jah" sõna ütelnud, aga asja peab täpsustama. Nii või teisiti, Eva läheb hoolimata kõigele kohale ja rokib.

Peojärgsed ebameeldivused

Mul on tõepoolest valus. See tähendab, kaelavalu juuste viskamisest on möödumas, võib-olla aitas sellele kaasa täna hommikune kaela painutamine hambaarsti toolis, kuid möödumas. Nüüd võib loota, et normaalselt magada ma juba saan. Küll aga on mu jalg põikpäine ja ei luba mul mõnel hetkel teisiti edasi minna kui longates. Nii et kallid sõbrad, Eva sai trepist kukkudes ikka tõsise lopsu. Mis on imeks pandav, on see, et enda ustavate alpidega on mul meeldivam liikuda kui ilma saapata.
Nüüd siis aga, kuna ma käisin hambaarsti juures, kus mulle süstiti tuimestit kolm korda, olen ma eriliselt unises kulgemises. Ühesõnaga, mu rääkimine on raskendatud, mu pea nn. sumiseb ja peale kõige muu, ma intervallidega ka lonkan. Delirium.

Aga täna tahan Juua :p Ja uurida täpsemalt välja, mis toimub kohas nimega Tanker.

spontaansus-solidaarsus-sõbralikkus

Jõudsin ma siis neljapäeval Tartusse & mingis hetkes öös leidsin, et Tartu lebotamine on antud korral minu jaoks liigne. Öö oli iseenesest tore, sai tunda vestlusi & lollitamist, veidi eba-adekvaatset olekut ja kahtlaseid kõnesid. Kuid sellegipoolest olles minnud kella viie paiku hommikul unele, olin üsna kindel, et homme peab lahkuma. Niisiis täitsin hommiku veel kasulikuga ja nägin kunagist klassikaaslast, jalutasin mööda nostalgiast nõretavaid tänavaid ja istusin lõppeks kell pool kuus õhtul bussile.

Üks peamisi põhjuseid oli ka see, et tahtsin jõuda filosoofide joomingule ja ei kahetse seda mingilgi määral. Eile öösel niisiis jõudsin koju kell neli. Absoluutselt värske ja teretulnud oli nende inimestega suhtlemine, lõpuks võib-olla enam mitte nii värske :p Niisiis istusin algselt härra Viigi juures, kus üks tuba oli ebavajalikult sügavaid vestlusi täis & õige pea liikusin sujuvalt edasi teise tuppa, kus olid noorfilosoofid, palju tobedamad teemad ja klubi "Olen loll". Seal toimus siis sõbrunemist, vestlusi, joomist, lauluviisi korrutamist, ühesõnaga kõike. Kuna aga Tõnu meid kella 11 paiku õhtul nn. välja viskas, suundusime edasi Kukusse, kus nii mõnigi mees sai enda juttu uskuma pandud. Seal olime siis kuni sulgemiseni, mil kulgesime edasi Levist Välja, sealt edasi Mustikabaari (iissuke, mis vene baar see veel on? ) ja lõppeks läks Eva koju, sest ma olin une ja alkoholi mõjul kukkumas. Osad läksid võib-olla veel edasi. Aga ootamatult mõnus õhtu, tõepoolest, seda kinnitasid öö jooksul paljud teisedki meist.

Nüüd siis, olles üles saanud jälle u. kahe paiku, mõtlen vaikselt juba sellele, et järgmine pidu, mis tuleb täna õhtul üle elada. Aga ma arvan, et ma suudan seda...juua ma igastahes tahan. Eva teatud hõise: "Et nagu, ma tahan Juua!" Ja tegelikult, sünnipäeva seltskonnast ma kah ära ei ütleks, mitte mingil juhul. Jääme ootama.

Ja tegelikult on teatav heaolu minus ka seetõttu, et tean, et skisosiiliga olnud situatsioon on leidmas oma rahunemist & loodan, et me järgmise korrani veel mõnd aega vastu peame :p

Imeline on praeguses hetkes olla. Pimeduses helendavad kodu-kollased tulukesed, küünlad, hämar õu, ähmane silmapiir, suitsuvine juustelt möödumas. Kuna olen piisavalt seotud ka reaalsusega, ei karda, et end kaotan. Reaalsus näitab end hästi, ma olen avatud. Nii et kui keegi isegi tekitaks rohkem valgust, lõpetaks muusika, viiks mu välja, oleks mul ikka hea. On niivõrd palju soojust & ilu, on niivõrd palju võimalusi ja metsikust. Raputan veel enam pead, sasin juukseid ja elan mõttes, et väljas on lumehanged, edasi.

Kui lumevärv mu silmades on kustunud, kuid taevast keerleb keerleb lund
Kui tulevärv on mu mälestustes tuhmunud, kuid süsi hõõgub hõõgub tuld
Siis sinu suu, siis sinu suu, on kogu külm on kogu külm on kogu kuuum...

Kui taevavärv kord mu unistustes unub, kõik nii või naa ükskord on muld
Kui merevärv kord mu mälestustes tuhmub, kas miski katkestab veel und


Aitäh inimesed. Let`s rock...raaahhhh

The Black Nights

Vaikne hetk õhtus, kus midagi targemat teha pole kui bloggi täita & õigupoolest oli see mul niikuinii plaanis. Tuleme teiste nõudmistele vastu & kuna ma naudin rääkimist nii või teisiti, siis võin seda ka siin teha.

Nagu arvata võib, on viimased päevad kulgenud pöffi tähe all. Niisiis olen viie päeva jooksul vaadanud viit filmi, ega suuremat/tihedamat panust ei jaksaks ka anda, sest aega on vaja ka iga filmi sügavamaks analüüsiks. Meenutades võib öelda, et enamusi neist olen vaadanud õhtupoolikul või on siis nende lõpp-minut juba õhtusse kuulunud. Nii on mugavalt jäänud mõningad tunnid hilisõhtust & terve järgmine päev filmipildi kokku panekuks. Seda ma ei väida, et igast filmist üldist pilti vaja oleks, mõni neist on vaja jätta piirjoonteta tükkidena hulpima, kuid konkreetsus on parem, minu mõistusele vähemalt. Täna, olles väljunud järgmise filmi seansilt, teatasin just raskusega Elele kui palju informatsiooni mu peas on ning kui palju pingutust nõuab selle analüüs. Viimasel kahel päeval olen näinud filme, milles leidub harukordselt tihedalt informatsiooni, need olles "Sansa" & "Jumalanna".

"Sansa" rääkis ühe noore prantsuse mehe rännakutest maailmas, reisis ta siis viisata, omades vaid läbi vettinud passi, mida ta kõikjale pakkus. Ühesõnaga ei kuulunud ta kuhugi ega kellelegi, ta oli vaba hing, mis samal ajal talle nii naudingut kui valu põhjustas. Jahh, kes meist ei tahaks olla vaba, vaba ühiskonna poolt määratavatest kohustustest, maksudest, kogu bürokraatiast, vaba ebameeldivatest suhetest? Lihtsalt olla, ilma ühegi sendita; pretendeerimata millelegi kindlale, teenides raha seal, kus võimalus tuleb, enda nn. kunstniku annet kasutades. Sansa jumaldas inimesi, nende erinevat käitumist, näoilmeid, lugusid. Ja kuna ta tegi seda siiralt, siis leidus ka temas teiste jaoks teatav võlu. Võlu just selles vabameelsuses, sõbralikkuses. Kuid kas sellisel vabadusel, kus ka pidevalt tagasilööke saab, valu tunneb, omamata võimalust pöörduda armastavate inimeste poole, on nii suurt kaalu? Mina igatahes ei suudaks, ma ei oleks nii tugev. Ma ei ole nii carefree, siinkohal peab ütlema, et minus on selleks liialt ratsionaalsust.
Ja praegu tekkis tühik, nii et ütlen vaid veel juurde, et hea, et filmi tegija isegi kohal oli. Oli, kellele plaksutada vähemasti.

Täna aga vaatasin "Jumalannat", mis oli siis vene film ja nagu vene filmile kohane, piisavalt karmilt ja toorelt üles võetud. Aga nagu praegu selgus, ei suuda ma sellest veel rääkida, sest vaid paar tundi tagasi lõppes seanss. Igatahes, rääkis ta naisest, kes töötas politsei heaks (tegelikult siiski vist uurijana), kuid viimaks sealt tagandati. Naine, kelle elukutse nõudis küll palju kainet meelt, kuid kelle igapäevaelu möödus enda räämas korteris või kasimata sööklas ning unenägude maailmas, kuhu ta alalõpmata sattus.

Filmide kõrvalt siis on käidud harvades loengutes, vesteldud koolikohvikus, vesteldud kinoseansside algust oodates, jälgides konflikt-situatsioonide leebumist. Midagi tähelepanuväärset filmide maailmast väljaspool pole juhtunud. Lihtsalt hea enesetunne on see, mis on juhtunud.

Filmid ja hetked mu peas...arrgghhhh...palju mõtteid, aga hea sellegipoolest.
Kuna mu postitus juba niikuinii pikaks veninud, siis lõpetan selle siinkohal & räägin elust väljaspool filme varsti.

Tere....tere..ere...
EHI-st rääkides olen hakkama saanud Viigi seminari jaoks ettekande valmistamise & ette kandmisega. Selles suhtes annan ma endale credit`it, et olen küll suuteline Ära Tegema kui vajadust & tahtmist on. Seda siis tegelikult igas vallas, ehk, nagu veidi aega tagasi Elele sai räägitud, on ainus ärgitaja minu jaoks ma ise. Lähedastelt (mõeldes siin all hetkel perekonda) liiga palju initsiatiivi selle suhtes, et hakkama saan, ei tule. Seega korrutan seda endale ise & õnnestumise korral leian aina enam tõepõhja asjaolule, et pole ma midagi saamatu. Jah, I will kick ass!
Üldiselt aga on olnud tore-naljakas nädal. Algas see mu visiidiga hambaarsti poole & tõepoolest, kartus on end õigustanud. Lihtsalt tekib sellises keskkonnas alati kergelt klaustrofoobiline tunne, kus annad end teiste inimeste kätesse, neisse, kes sind vaevu tunnevad. Jah, neil on sel hetkel palju võimu, sest sinu heaolu sõltub neist, nende mäng. Võib-olla olen ma liialt paranoiline, aga seesugune ma kord juba olen. Loomulikult on aina enam imestust tekitav ka tuimestuse järelmõju, mis viis mind raskema vormilisse deliiriumisse. Sellest tulin siis korralikult välja alles järgmise päeva hommikuks. Fun
Aga muidu olen pos. laenguga kulgemises. Seda siis põhiliselt viimati toimunud sündmuste tõttu. Nimelt oli võrratu jätta selja taha Tallinn ja minna ära. Minna Tartusse, näidata kõigile keelt ja lahkuda areenilt. Hää & Tartu tervitas mind seekord hästi. Üsna hubane oli esimestel hetkedel vajuda Dorise ühikasse, kuulata tema naljakaid juhtumisi & samal ajal viia ta lõppematu naermise olukorda. Hetkeks tekkis isegi hirm, et tüdruk, kas sa ikka õhku saad? Seepeale aga raskendasin tema olukorda veel enam, kuid see kõik jõudis rahulikuma tulemini muusika tõttu. Hää oli tema pool ka söödavaid pelmeene süüa. Need tõesti olid head, tunne, nagu tuled koju & kohe valmistatakse tervituseks süüa. Äärmiselt armas. Armas oli kuulata Mansonit, Depeche Mode`i, samal ajal vestlust pidades. Ühesõnaga, sai mu sõbranna nn. normaalsema oleku kuni ööni, mil ta liialt kohvi oli lürpinud või siis hommikuni, mil ta kahtlase väärtusega energiajooki manustas & seetõttu veresoonteni värises. Aga seegi möödus, nüüd on ta kuskil pidus ja raputab maha viimaste päevade tubli-olemist.
Siiski oli Tartus ka palju teisi pos. külgi. Otseloomulikult Dagö, milleks sinna üldse sõidetud sai. Dagö oli tõesti minu huviobjekt, tundsin end mõnel hetkel kui pilukil silmadega luuraja, kes lava kõrval vaikset uurimistööd koostab. Aga hästi panid, hindan rõõmuga 5-ks. Siiski peab nende loomingusse veel veidi sööbima, et täit pilti saada. Nad on meeleolu muusika, vähemalt minu jaoks, alati ei sobi, aga eile oli sobivus lõpuks kiidu-hõiske-aplausiväärt. Aitäh ka neile, kes kontserdil nn. meie seltskonnas olid. Kõik olid toredalt tobe-naljakad.
Pärast kontserti Petsi ühikas viibimine oli samuti tore. Ootamatult palju inimesi, ootamatult palju ootamatuid tegelasi. Mis siis ikka, sai kuulatud, mida on öelda eba-adekvaatsetel (meil) ja veidi enam eba-adekvaatsetel inimestel. Põnev oli igatahes, tõepoolest, kas me mõtleme kui Anni või me mõtleme kui Anni? Et väga hea, nüüd hakkan seda mõistma, on lihtsalt mõneks hetkeks rahvast jälgida, rõõmulsui kaasa chillides, lihtsalt jälgida & tunda sellist rõõmu. Inimesed on põnevad, igaüks oma veidral moel. Ja ühikad on toredad, iga boks oma veidral moel :)
Nii et aitäh: Eva-Liisa, Kristjan, Enel, Pets, Lauri, Doris, Ele, Alo, Anni, Üllar(Ülar?), Mihkel, mina. Ja ma väga vabandan kui kellegi nime praegu unustasin, aga olite armsad, kõik oma Veidral Moel.

Ja tee läheb edasi...