Ma võtan sõna

Mu kallis, ma võtan üle pika aja sõna, haaran sõnast, mis viib mind nii paljude meenutamisteni, aluseks vaid see esimene sõna (selles on järelikult enamgi kui kübe tähtsust).

Rahulolu - see siis esimeseks sõnaks, mis pähe tuli. Jah, mu elu on antud ajaperioodil rahulolu tekitav, hoolimata kiirusest, teadmatusest, aru saamatusest. Siiski on kehtestatud üks kindlam mall, mida pean järgima, põhi on all ja sellelt võib kõrvale põigata ükskõik kuhu, sest tagasitee on vajaduse korral avatud. Seda sorti kindlust olen otsinud tegelikult pikka aega, nüüd kui see on käes, tean, et ootasin õiget asja. Loomulikult ei tähenda, et ma olen loobunud ootamast, sest alati on asju, mis on inimese poole teel, kõik pole kunagi selge.

Parim kindluse juures aga ongi fakt, et võin hakkama saada igat sorti lollustega, kus iganes, millal iganes, teatavat piiri siiki tunnetades. Aga ma olen kahe jalaga maa peal ja vaatamata lolluse astmele, ei kaota ma tasakaalu. Tere tulemast suvi! (plink-plink)

Viimase aja meeldejäävaimad sündmused, situatsioonid.
Eks ma ole piisavalt palju tööl viibinud, alles nüüd teadvustan endale, et ma olen teatud määral tööinimene. Samas ei saa ma kurta, päev võib olla küll väsitav, aga aega väljaspool kohustust väärtustan ma seda enam ning seega annan endale voli seda põhjalikumalt nautida. Nii võib iga paari päeva tagant tõdeda ja enesele öelda, et ma olen ajast viimast võtnud, mitte ümbritsevat endast mööda lasknud.

Mõnus on see, et pidevalt külastavad tööl mind sõbrad-tuttavad, niivõrd meelt mööda ja lõbus. Õhtuti aga pole end ka just tihti kodust leidnud ja isegi kui olen, siis hingates endasse vaikust...üksindust..teadmist, et keegi ei saa mind minu ruumis häirida.

Aga igat sorti üritused on toredad olnud, ürituste all mõeldes ka lihtsalt olemisi. Paari uue inimesega tutvumine, avastamine, et maailmas leidub aina enam omamoodi toredaid tegelasi; vanade sõpradega elu üle mõtisklemine, veini joomine; koheselt meenub ka ele ja eneliga aja veetmine, sest seda olen ma lihtsalt ohtralt teinud...ja taaskord, tore oli sinu juures eile, ele; add---mis mulle kokkuvõttes öö peale jättis isegi küllalt hea mulje, et mitte öelda väga hea (plink-plänk). Kõige puhul aga olen ma enim õnnelik selle üle, et mul on viimasel ajal küllalt palju julgust, enese teadvust, soovi suhelda ja olla märgatud. Loomulikult mahub selle vahele ka mu enda aeg, kuid ma armastan inimesi enda ümber, väikeste dooside kaupa siiski. Seejuures on hea suhelda inimestega ka tööl, kaastöötajatega kui ka klientidega, just siis kui endas lasub rahulolu.

Nii et peamise postituse lõpetasin ja alustasin sama sõnaga. Aitäh

tartu, rong ja tööpäev

Eks ma siis muljetan kah blogis Tartust, sest teised on sellega juba hakkama saanud
Ning peale selle viskan sisse ka noppeid oma esimesest tööpäevast

Ühesõnaga Tartu oli võrratu, mul pole sõnu, Tartu on minu jaoks nii nimetatud loomulik keskkond. Rongiga polnud ma aastaid sõitnud, nüüd seda katsetades nautisin nii rongi õõtsumist;sisemist rütmi selle läbi;vestluse kulgu, mis aina mugavamat värvingut omandama hakkas. Rongisõit oleks võinud lõputult kesta, tõesti, poleks paha olnud Moskvani välja põrutada, ning ma soovin Moskva avastamise mõtte plaani võtta. Paistis, et ka paar teist reisikaaslast polnud selle vastu, seega raha koguma, mis muud!
Tartu, Toomemägi, temas peituv võlu oli hingetuks jättev. Tartusse jõudes ahmisin õhku, suve lõhna, millega täitunud oli terve linn. See oli niivõrd värskendav ja vabastav, hüpelda läbi tänavate, naerulsui. Samal ajal tundsin ma, et nii mina kui ka ülejäänud seltskond nägi oma matkavarustuses äärmiselt muhe välja, mina ütleks meie välja nägemise peale "njäuuu"
Parimaks muutus Tartus olemine pärast Jesus Christ Superstari, mis mulle iseenesest palju ei pakkunud. Küll aga oli aeg pärast etendust mõnus, aina ilusamat värvi võttev. Jätkus palju sellist, mille üle arutelusid pidada, jätkus aega Eneliga kiljudes läbi Raekoja platsi joosta, söösta öisele Toomemäele, rääkida, kiiiikuda juuste lehvides. Kiikumine oli kui lahendus, jalad õhus, kerge kõhedus, kirjeldamatu.
Kui leidsime, et aeg on ühika poole suunduda, ostsime Statoilist hot-dogi,jätkasime magamiskottides (jah, just nimelt magamiskotis, ma ei aja enam seda sõna segamini...ma loodan) oma vestlust, liuglesime läbi öö
Hommikul veetsime pikka aega Vilde kohvikus, raiskasime raha, käisime taas Toomemäel, tundes vihma seest vinetavat päikest nägu paitamas.
Tagasisõit...rong...mugav positsioon...laulmine...tšuhh tšuhh beat...silmad loojas...vaikne vestlus...täielik rahulolu seltskonnaga...naer...

Küll oli aga ka minu tänane tööpäev tore, teatud hetkedel väsitav, aga üldjoontes hea. Peale selle sain ka töögraafiku ja sain teada, et ei olegi 5 päeva järjest reeglina tööl ning kui vaja (nt kohe rääkisin viljandi folgist), võin teiste töötajatega tööpäevad ära vahetada. Mõnus...ma tundsin end päeva lõpuks juba küllalt targana, hakkan vaikselt mõistma raamatute paiknemist ja kogu süsteemi. Poes on ka hea seltskond, muhedad inimesed, igal moel inimlikud ja humoorikad.
Hea on ka see, et kliente pole korraga liialt palju ning võib leida hetki, kus vähemalt pool tundi saab rahulikult midagi näksida, raamatuid sirvida ja puhata. Külalised on teretulnud. Peamiselt olen enda tööga siiani rahul, eks aeg näitab...
Ühesõnaga jääb mul piisavalt vaba aega ning vabu päevi ka keset nädalat

Aeg käib kiirelt

Oijah...ma ei suutnud nüüd üle pika aja enda blogi vaadates aru saada, et viimane postitus sai siia sisse kantud nädal tagasi, täpselt nii kiireks on mu elu läinud.

Teataval määral on see nauditav, tutvudes uute olukordade, inimeste, nende maailmavaadeteg. Kuid samal ajal pole pikka aega tundunud end kodus nii hästi kui praegu, just nimelt kodus, kasvõi nendeks paariks tunniks, mis ma siin veedan. Ma puhkan, naudin ja hingan nii tugevalt kui soovin. Mul on äsja ostetud gooti stiilis seelikuriie draakoni motiividega, mul on pizza, lihtlabased teleshow´d mtv-st ja vahetud muljed isa luulekogu avamiselt. See lühike ja naeruväärselt tähtis nimekiri on minu jaoks praeguses ajahetkes enamgi kui tähtis, tänu sellele laen ma ennast. Samal ajal mõtlen ma loomulikult ka enda tööle raamatupoes, meenutan uut keskkonda ja toredaid inimesi, meenutan "Kaotajaid", ilusaid õhtuid ning isegi õppimist, mis on siiani aktuaalne. Neis päevades, mida ma viimasel ajal näinud olen, on olnud nii palju kirevat, isegi liiga palju, lubades õige pea silmadele mõningast puhkust ja sündmuste salvestamist nende taha.

Ma olen astumas sellisesse keskkonda, mis on minu jaoks loodud ning kus ma end mugavalt tunnen. Ma jumaldan seda, aga see vajab nii palju energiat. Ma jumaldan inimesi, kes mind ümbritsevad...sõpru, enamgi kui sõpru (hingekaaslasi) ning enda vanemaid. Täna nägin isa luulekogu avamist. Nähes kui palju aega nad mõlemad sellesse olid asetanud, siiski veel seistes naerulsui, mängisid nad järgmise ametliku ürituse väga hästi välja. Olles tänanud mind selle eest, et ma nende kõrval olen olnud ja musi andes, tänasin ma neid mõlemaid südamest vastu. Viimasel hetkel, inimparve sees seistes, suutis ema veel minuga vestelda minule tähtsatest, teistele võib-olla väheolulistest asjadest. Ühesõnaga nägi kogu üritus hea välja, väga muhe ja rahulolu tekitav. Lahkusin Köismäe tornist naerulsui, peaaegu voli andes rõõmupisaratele.

Aga selle kõrvalt on olnud ka igast muid sündmusi, olles end kalendrisse asetanud nagu lõppematud täpikesed, iga päeva peale mitu tükki. See kõik on tohutult väsitav...just nüüd nägin üle pika aja aknast välja vaadates helget taevast pilvedega ja teadvustasin, et tegelikult on suveaeg kätte jõudnud. Eks unele ja järgmistele toimetustele

Ning siiagi rõõmuhõise: Homme ootab mind Tartu!

Mina taaskord siia midagi märkimas. Nimelt üritan taaskord valmistada teadusfilosoofia esseed, sest eile öösel tabas mind 12 tundi kestev okasroosike, mille tulemusel ma siiski midagi valmistanud pole. Kuid mu isa andis mu essee jaoks ühe enda artikli, millest mõningad nopped tema sõnade järgi mind aidata võivad. Ja seal on üks lõik sõnast, selle tähtsusest..kirjutaksingi selle siia ja suunaksin selle eelkõige Annile.

Sõnad on riistad. Nii mõnigi kord tapariistad oma poliitiliste konkurentide kõrvaldamisel. Sõnadega võib teha kurja. Võib aga teha ka head. Sellepärast on sõnad olulised, ka kunstiteaduses ei ole sõnad ainuüksi empiirilise või semiootilise informatsiooni kandjad, mitte ainult objektiivsed märgid - ütleksin külma kala sarnased - vaid samavõrra mälu elav liha, kultuuri ja tsivilisatsiooni aastatuhandete vältel kogunenud kogemuste varasalved, milles lisaks kollektiivsele elamusele elab ka paljugi meist endast, pettumustest, unistustest, hinge vabadusest ja miks ka mitte hiljutisest vangipõlvest. Sõnad ei ole ega saagi olla objektiivsed, veelgi vähem siis, kuidas neid seotakse lausetesse, lauseid omakorda mõtetesse.

J. tänab

Ma kirjutaksin midagi väheke

Või kas kirjutaksin? Igastahes näen ma, et mu viimane sissekanne oli teisipäeval ja isekeskis arutlen, kas endast märki maha jätma on väärilised vaid nii harvad nopped mu seikadest?
Tegelikult on minu elu kirevam kui ma seda ise endale vahel tunnistada julgen, kirevaks muudavad ta kõige pisemad hiilimised,astumised,sammud või koguni lennud. Minu jaoks mitte ei peitu, vaid leidubki võlu kõige pisemates asjades, sest need on siiamaani mu elu kõige enam mõjutanud. Ma ei otsi taga kindlat alust, kindlaid plaane või ülepingutatud tasakaalukust. Just tasakaalukuse esimesel hetkel alateadvuslik kadu ongi põnevaim, parim on hetk, mil avastab, et taaskord on voli antud spontaansusele. Ma jumaldan viimast tema igas variandis ning ma õhutan inimesi sellele, hoolimata sellest, et pool aastat tagasi väitsin ma peaaegu rusikaga lauale lüües, et spontaanne on vähim, mida minu kohta öelda saab.

...mõtted on hüppelised

Lendamine - soovisin sellest juba varemalt rääkida. Nimelt lennud on esile kerkivaimad sellest nimekirjast, nad on ootamatud enda igas vormis. Viimasel ajal on küll lennud näidanud end positiivsest küljest ja seega ma ihalen nende poole. Lennata üle Toompea vaatelt õhtupäikeses sillerdavate tornide tundes soojust nende ümber; kadudes tehaste halli tühjusesse,tühjadesse akendesse, mis siiski räägivad endast nõnna palju; lennata üle autoga mööda sõites niivõrd massiivsetena tunduvate postide, millele on hoolikalt kleebitud järgmised kommertslikusest kisendavad plakatid (MEIERI jogurt, lapsepõlv tuleb meelde.......MEIEGA VÕIDAD!.....MAALEIB on hüva leib...)Poolel lennul peatuda ja tunda sügavat soovi selle kõige üle parastavalt naerda. Lennata enam-jaolt siiki vanalinna kohal, sest kaugemal tunneksin end eksinuna, kaugemal oleks enam värve ning lärmakamaid probleeme. Lennata heleroosade majade katustel, kus nii mitmeid kordi on nähtud kajakaid istumas, võbeleda majaserval peatudes, kuid tuletades meelde, et lendamine on kink, mis mulle antud, end õrnalt majaseinalt alla libistades, et õige pea taas lennule voli anda..

Lennutades end pisemate emotsioonide varal, hüpeldes keset munakive, tundes sellist ülevoolavat meeleolu ja energiat. Tunne, et lendad. Küll varsti saabub seesmise kisendamise aeg kui ei ole aru saada, kas endas aktiviseerunud energia on positiivse või negatiivse värvinguga. Senini võib aga tantsida, tantsida metsikult hullumiseni, tantsimise all mõeldes kasvõi üle õue kriiskamist.

Lennu võtmine muusikaga...jah, ma võtan koos muusikaga. Muusika viib mind kaugemale, muudab mu pea selgemaks (teiste arvates arusaadavalt mitte), toob mulle kauaoodatud värskuse (mõned tunnid on selles kontekstis minu jaoks pikk aeg), lendleb koos minuga läbi oma helilise kui ka täht-tähelise teksti, hingab koos minuga, jah, neil hetkil on ta mu söök ja minu allikas

Lend koos inimesega, lend läbi dialoogi, läbi teise inimese silmade, tema mõtete, fraaside, kohaloleku, vaikuse, hubasuse, täidetuse...

Viimaks...kuna ei jõua enam õige pea kirjutada, tahtsin mainida ka kirjandust, aga ei...läbi kirjanduse ma tavalisti ei lenda, harv on see kirjandus, mis suudab selle tunde minus tekitada. Selles maailmas on minu jaoks siiski tähed, komad, märgid..pikad ja lõppematud leheküljed. Vaid vahel võib kohata müstilist (hehee..tekkis tahtmine korraks see sõna kasutusele võtta) mahlakust.

Nüüd aga enda kahtusesse kalduva kell pool kolm öösel kirjutatud postitusega ma ka lõpetan. Tervitus hommik!

Ma ei tea, kas ma saan olla ilma nutmiseta
Ma ei tea, kas ma saan olla ilma totaka naeruta, naeruta enese üle
Ma tõesti ei tea, miks see emotsionaalsus minus nii kinni on täna
Ma kurvastan või itsitan põhjusega, hiljem põhjust unustades jätkan hullumiseni. Kokkuvõttes tulen kogu üld kurva pildi juurde tagasi, näen teda tema tõelistes ahastusse viivates toonides ja KARJUN NAERAN NUTAN ei hooli

Nine Inch Nails is my new disease
"Closer" is a song I can listen to for tens of times

You let me violate you you let me desecrate you
You let me penetrate you you let me complicate you
Help me i broke apart my insides help me i've got no soul to sell
Help me the only thing that works for me help me get away from myself
I want to fuck you like an animal
I want to feel you from the inside
I want to fuck you like an animal
my whole existence is flawed


part of the song...well I like it...I`m in one kind of a weird mood

Kuna ma juba siin olen ja paaniliselt suvilasse sõitmist ootan, siis võtan sõna
Viimasel ajal kulgeb aeg nii naljakalt. Ma tõesti ei suuda aru saada nädalapäevadest ning olen seetõttu pidevalt segaduses, kindlasti on oma põhjus ka sellel, et öösiti elan ja seega kõik pahupidi on pööratud. Või võib-olla ongi seesugune režiim see õige? Ei tea. Eile kui jõudsin koju suvilast, mis oli taaskord paik, kus kaua üleval istuti, olin loomulikult väsinud. Aga see ei tähenda, et maal muidu hea ei olnud. Seal on peaaegu alati hea, vahel lihtsalt veidi paremgi. Veidi paremaltki tundis Eva end reede öösel kui sai kummaliste mälestustega nostalgiast lõhnavas toas rääkida suuremas plaanis ebaloomulikust või ebareaalsest või siiski reaalsest? Ühesõnaga oli mõnus ja hämar ja toredad kaks inimest minu ümber, hea oli ka piisav lähedus, sest vahel võivad unenäolised või kes-teab-mis tooniga jutuajamised ühel hetkel mind kaugele viia või vaimselt ümbritsevast ära lõigata. Ja pealegi olen mina inimene, kel pidevalt inimestega (siiski meeldivatega inimestega) lähedust on vaja.
Laupäeval linna jõudes arvasin, et olen viimseni kasulik inimene, ei raiska ühtki minutit, aga kus sa sellega? Kuskil poole kolme paiku tuli selline okasroosike peale, et võimatu. Ja ma üldse ei plaaninud seda, isegi 5 min enne okasroosikese kohale jõudmist. Sel hetkel helistas mulle üks tuttav, kes parasjagu vanalinnas oli ja mulle külla soovis tulla. Läbi unise Eva tuli jaatav vastus, nii me siis soigusime pool tundi kuni temagi tänu minule sai unest nakatatud. Kuigi peab mainima, et temagi polnud öösel just rohkem magada saanud. Nii me tukkusime poole seitsmeni õhtul, taaskord aru
saamata, mis kell on, mis päevas me elame jne...
Õigesse ajagraafikusse ma eile ei jõudnudki. Ühel hetkel, 12 paiku, läksin lihtsalt otsusekindlalt voodi, et hommikus arukust annaks. Ja siiamaani on ta seda andnud
Ahhaa...vahepalana peab ka mainima, et neljapäeva õhtu Toompeal õhtupäikese sõõris vahvleid krõbistades ja mullivett juues läks võrratult. Eeldan, et mõlemad kaks inimest tundsid end üsna meeldivalt. Ning VHK-le annan ma taas respect`i , kuna 12. klassi lõpulavastus oli kokkuvõttes väga hästi tehtud, välja mängitud. Suured tänud kõigile, kes selle õhtu minu jaoks mõnusaks kujundasid.
Nüüd aga lähen ma hommikut vaatama, tõmban eest ruloo, naudin niiskeid juukseid, mis mulle värskust toovad ning oooootan maale minekut.

Esmalt pean mainima, et olen juba pikka aega olnud arusamaamatuses teemal, et ei suuda genereerida enam ühtegi isiklikku luuletust. Sama on märkinud ka mu tuttavad, kes vahel pikkisilmi paistavad ootavat midagi uut...
Kuna ma aga, nagu öeldud, ise luuletada viimasel ajal ei suuda, siis leidsin Ehina luulet lugedes ühe järgneva lemmiku. Leppige või siis ärge leppige järgnevaga.....



A.Ehin "Endine park"

Kaks sooja puud vaid selles külmas metsas,
kus ilu paneb lausa lõdisema.
Üks marmorheitja heidab meelteketast,
meelt ära heita eal ei suuda tema.

Vaid unes saab ta ketta pihust ära
ja hõõrub sammaldunud marmorkäsi.
Kord oli park siin, nüüd on metsa pära.
Ju määndub suurte pargipuude säsi.

Neist kõige külmem tüvi seest on õõnes,
on säsi ammu vajund maha mullaks.
Üks vana öökull kriiskab selles õõnes,
ei ole paaže siin, kes murul hullaks.

Kaks selles külmas metsas sooja puud on:
mahl virdab sees neil, selle vool on ihar.
Nad üleni kui janunevad suud on,
kuid teiste külmast neilgi koltub kihar.


....Andres tänab tähelepanu eest...ma vähemalt arvan, et tänab..