...ja ma olen mures mõndade inimeste pärast
..ja ma olen mures enda pärast

ja ma ei tea. 3 kuud lõputöö sisse andmiseni. Õudne, samas lohutav. Sel hetkel pole enam teha muud kui sisse anda, muuta ei saa enam midagi. Annad töö sisse sellisena nagu see on. Ja siis on vabadus. Vabadus ja mind ei huvita, mida keegi arvab. Peaasi, et kaitseksin ära, ja hästi. Sest selleks ajaks, ja üldse, pole vist ühtki asja olnud, siiani elus, mille pärast ma nii fucked up oleksin olnud. Asi läheb veel hullemaks, ma tajun seda. Tajun kuidas kaugenen elust, tajun kuidas hullun, tajun kuidas normaliseerun, tajun kuidas vajan inimlikku lähedust. Tajun, kuidas mul selleks aega pole, aga teisiti ma enam ei tea. Ei tea, mis saab. Ma arvan, et hetkel võib see lähedus vaid head tuua. Keskendumisvõime ja kõik paraneks. Oleks midagi head, lähedus on nii oluline. Ja pikad vestlused. Ma tunnen vahepeal, et ma tegelen suremisega, mitte elamisega. Nii kaua kuni lõpetatud on. Ma kardan ennast sellistel hetkedel, sest ma ei tea ise ka, kes ma olen. Ei tea seda, kuidas ma käituda võin. Oskan suhelda, ei oska. Kõik vaheldub. 3 kuud. Tahan laamendada! Samas, kõik on ok. Kogu aeg peab rahulikult võtma, sest ilma ei ole võimalik kirjutada. Täna on olnud nii heitlik päev, ja sellistel päevadel ei teegi ma midagi ära. Vaid heitlen ja võitlen iseendaga. Üks, mida vaja, on see, et mind vahepeal ära kuulataks. Sest seda on vaja endast välja saada, siis on taas parem. Ooo Jumal küll, kes sa mu baktöös esined, miks see kõik nii raske on?

....
Keep you doped with religion and sex and TV,
And you think you're so clever and classless and free,
But you're still fucking peasants as far as I can see,
A working class hero is something to be,
A working class hero is something to be
.......


Jaa. Tänase päeva laul.

Mulle meeldib suudelda, eks. Enda täielikus eba-adekvaatsuses ja pohmellis (üle pika aja oli hommikul tunne, et ma ei taha püsti tõusta, sest asjad võivad halvemaks minna) mõtlesin siin, et mina valiks suudlemise. Et kui tuleks valida mõtlemise ja suudlemise vahel, siis suudlemine meeldib mulle enam. Põhjusel, et suudlemisega käib kaasas ka emotsionaalne pool, ja mõtlemine. Aga lihtsalt mõeldes suudlemist ei saa. Ei ole just nii, et süübides Kierkegaard´ i, saab inimene samal ajal praktiseerida suudlemist. Siis on ikka ainult mõtlemine, sügav mõte. Aga suudlemisega saame me kaasa mõlemad.


Tähendab, sellest jutust ei saa ma nüüd aru, et kõik ikka teaks. Tarbin mullivett edasi

...miski tekitab mus need mõtted keset ööd. Ja ma ei saa öösiti eriti magada, ja ma näen kõige imelikumaid unesid. Just öösel või omaette olles kõik see minuni tulebki. Päeval ma elan, teen asju, mis vajavad tegemist, naeratan koos valgusega. Ma reaalselt ei tea iseennast.
Paigast ära, aga võib-olla paigas. Kadunud, aga võib-olla leitud. Õnnelik, aga kurb. Kuulan, aga võib-olla ei kuula. Naeratan, aga võib-olla nutan. Nutan. Karjun ja valjult, teadmatult endale. Tahan lõhkuda, aga tahan korda. Naeran. Olen olemas. Mis siis ikka. Hommik tuleb

If you'll set your mind to it, you can do it.

BA kraadi kätte saamine on ikka selline eesmärk, see on mu ainus reaalne eesmärk senikaua, kuni see lõpuks käes on. Peab endale ikka vahepeal meelde tuletama kui oluline see on, ja siis vastavalt sellele ka tegutsema. Ja see tegutsemine on hea, ja isegi huvitav, ja sellise Tunde nimel, mis valdab mind siis kui saan olla enda suves, esimeses suves üle pika aja, kus tunnen, et olen tõeliselt vaba, selle nimel tasub pingutada. Inspiratsioon on taaskord minuga, nii vahelduse mõttes. Eilne kool oli viimaks kui olin enam-vähem kätte saanud, mida tahtsin, isegi positiivse maiguga. Mul oli seal üle pika aja hea olla. Hämmastav. Ei olnud ahistav, ruumiliselt, vaid tundeline - vihane või lootusrikas, viimaks rahulolev. Kui ennast piisavalt kehtestada, siis tundub, et asjad hakkavad liikuma. Progress. Armastan seda praegu. Eriti armastan ma tõika, et enda ühiskonnateooria esseed saan ma kirjutada põhimõtteliselt lähedaselt enda BA teemaga, kasutades enda BA-s kirjutatut osaliselt ka ses essees. Siobhan Kattago tundub eriti abistav, fascinated mu tööst ja muust, mulle meeldib. Nii positiivset vastukaja (A4 pikkuses kirjad jne) tavalisti
EHI-st ei saa.

..ja peale akadeemilistes koridorides veedetud asjalikke tunde saab nautida täiuslikus EVA- de ringis tomatisuppi, laulda kõige tobedama muusika järgi ja lasta end vabaks. Sellist blää-mää olekut on niivõrd vaja, ja enda vabal ajal ma kavatsengi vaid selline blää-mää olla, muidu ei händeli ära.

..viimaks, avastasin ma veel seda, et mul on päevad, mil ma tunnen, et ma näen välja hullumeelne, ma tundun random inimestele hullumeelsena (minu hullumeelne kujutelm kindlasti); on päevi, mil ma tunnen end üleoleva ja ilusana, teadlikuna kõigest; on päevi, mil ma tunnen end Naisena, seksikana jne, on päevi, mil ma tunnen end raamatukoina ja mingi veidra sassis juustega lollakana (aga see käib ka vist juba sinna hullumeelse alla). Täna, meeleheitlikult tuulates mööda Järve keskust, tundsin, et ma näen välja kui hullumeelne. Noh, kõigi nende korralike poodide tibimüüjate kõrval, kes vaatasid mind kui maailma ime.

Ma ikkagi leian, et tahaks kirjutada raamatu meestest, lihtsalt ja vabas vormis. Mul oleks nii palju öelda, nii palju anda, nii palju jagada. Sel teemal lõputöö kirjutamine läheks palju sujuvamalt kui see, mis praegu käsil on. Üks öö ja valmis, või siis mitu ööd, sest (NB!) uurimus peab ikka kirjutamise käigus jätkuma. Tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata, siis -mehed- on mu alus ka antud bakalaureuse suurteoses. Ilma nendeta seda tööd ei valmiks. Keskaja mehed ja uusaja mehed ja kaasaja mehed. Huvitav, kas ma nende kohta ka nii palju tean kui nende teiste meeste kohta? EIT olen ikka küll. Mh..Eva mõtted kell 0:53. Saa kaineks, maga välja, ärka üles, ära jaura

Ja no fakk. Ei ole midagi teha - ma olen endiselt armastussuhtes Cassireriga. Tuleb ikka teda ka enda baktöös kasutada, tema poolt öeldus on kuidagi kirge ja tunnet ja ehedust. Ma ei oska seletada. Igal juhul, õue mängima ei saa tema tõttu minna. Sest ta köidab mind, ta on lehekülgedel, mu mõtetes, terve selle päeva, jätkuvalt. Kui keegi nii väga imponeerib, siis teeb see rahutuks. Täiesti rahutuks, sest tahaks kõike, mida vähegi saab ja kogu aeg, aga inimlikult ju ei jõua. Tekib rahutus. Aga vist ikka selline rõõmus rahutus. Sest see on armastus.

Püüan viia end tagasi filosoofia lainele. Wifi on miskipärast kadunud, Filosoofiaga ei saagi ühenduda (see mu wifi kasutajatunnus), äkki ka seepärast ei tule filosoofia mulle praegu kergelt. Ühendus on kadunud, noh. Sellegipoolest, püüan parimat. Haaran Sartre´it, haukan natuke Cassirerit peale. Mingit huvitavat Jumala juttu võib leida kõikjalt, ja ikka ja aina huvitavam on see, kuidas seosed hakkavad tekkima. Ja ma täielikult arvan, et need on minu isiklikud absurdsed seosed, mida tegelikult kindlasti pole, aga mina olengi absurd. Millised suured sõnad, eks. Aga tõesti, võtan siit ja sealt midagi, igalt poolt natuke. Suuresti olen staadiumis, kus võin nõustuda pea kõigiga, sest kõigi teooria tundub vett pidavam (?) kui mu enda oma, ütlen jaa jaa jaa, või siis kindlalt ei ei ei. Õnneks mõtlen, et ega mina polegi keegi, kes peaks nüüd suure Vastuse leidma või tõestama midagi, mida varem pole tõestatud, see mõte aitab. Mina näitan vaid erinevaid teooriaid, olen uurija, ja võib-olla pikin vahele ka mingisuguse isiklikumat laadi kommentaari. Aga see on kõigest bakalaureuse töö nii, et enda töö lõpuks väidan arvatavalt täie õigusega, et ma tean, et ma midagi ei tea. Ma kulgen trajektooril: kaotan end - leian - kaotan end - leian. Kaos ja kord, ei midagi muud. Ja ma arvan, et korda ei tekigi. See töö saab olema sama hüplik kui mu enda loomus, emotsionaalne ja ajendatud uitmõtetest. Kõik on muutumises. Kadumises ja leidmises

Mis siis juhtus aastavahetusel?
- Joomine - Eva tunnetas enda joobeastet vahepeal üsna selgelt, või noh, selgelt nii palju, et ma sain aru, et selge silmapilt on natukeseks kadunud. Hõõgvein teeb seda minuga, viimasel ajal kogu aeg. Ja kodus on veel pool pudelit 21 vol´ist hõõgveini. Muidugi, peale hõõgveini "laksu" pidi edasi jooma cosmopolitani, mis püüdis olla cosmopolitan, kuid kokkuvõttes oli lihtsalt väga kange mixture absolut vodkast, cointreaust, ja ehk oli seal ka piisk jõhvikamahla, ma pole kindel. Nii see jätkus, veel mõnd aega. Alkohol otsa igal juhul ei saanud
- Inimesed - lapsed ja õesõbrad ja Inimene. Oli õige valik
- Koht - suvila, mets, majade soojus. Taaskord õige valik, sest ma enam ei suuda linna aastavahetusi, kindlasti mitte. Ma ei kannata seda lärmi ja pudelite peksmist ja tunnet, et ma olen trapped. Ma tahan siiski hingata ja mõtelda tagasi eelmisele aastale, tunda, et mul on ruumi ja ilu enda ümber. Suvila oli selleks ideaalne, inimesed ka. Eriti veel kass, kes oli kõige mõnusam aastavahetuse kass üldse. Lumehelbed hakkasid langema täpselt enne kella 12, langesid ninale ja meile ja kassile ja...ja oli ilutulestik ka. Meie enda oma, keset lumesadu. Peaaegu samaväärne linnas peetavale, ainult ilusam
- Inimene. Tunne, et see ongi see inimene, kellega tahad enda aastavahetust veeta. Kasvõi musi, aga see oli parim. Kasvõi kaisus magamine nagu uruloomad, aga see oli parim ja mul oli tunne, et ma olen kodus. Kui nüüd vaid tuleks see blokk minu suhtes maha, ja oleks jälle 24/7 üksteisega sama hubane ja vaba olla kui need tunnid kaisus. Siis olekski See. "Ootan, et sa käiks mu põues vaikselt vargil et me tunneme - see on see on see."

Tundub tegelikult, et kõigil oli üsna mõnus väärikas heaolu tunnet tekitav aastavahetus ja see ongi see, mis loeb. Et ilu jätkuks