Türa!

Jälle molutasid Niguliste pargis mingid punkarid, kes enda koeral vabalt mööda parki lasid ringi litutada. Te ei kujuta ette mu viha! Esiteks tulin tööpäevalt, väsinud, näljas jne. Läksin koeraga õue, kõik oli hästi ja siis - seesama koer, kes varemgi jalutab ühel hetkel rõõmsalt meie juurde, hakkab mu koera nuuskima. Koerad Peavad eesti seaduste järgi rihma otsas olema avalikus kohas, eriti sellised, kes tulevad teisi tülitama. Ja persse - siis mulle aitas! Ma vandusin nii kõvasti ja selliste sõnadega, et ma isegi ei teadnud, et ma selliseid sõnu tean. Ja kujutate ette - esimesel hetkel ei märgatud isegi, et midagi valesti on, kui (arvatavalt) purjakil omanik mõistis, et ta koer kadunud. Ma sõimasin teda ja ta pani enda koera kinni. Möödus kaks minutit ja kes tuleb meie poole - see sama koer. Ja kusjuures, ta oleks mu koerale vist kallale läinud. Sel hetkel karjusin ma veel enam, ja tundsin esimest korda elus, et kui ma vaid suudaksin, siis läheksin ise kogu sellele kambale kallale, sest neil oli ükskõik. Ma oleks nii tahtnud, et nad oleks kannatanud. Tahan ikka veel. Nii ei tehta mu koeraga, arvestades, et mu koer muutub ka alati suht närviliseks kui sellised asjad juhtuvad. Ta oli arusaamatuses

Ja siis mingid pintsaklipslased tänaval vaatasid, kuidas selline Armas tüdruk suudab niimoodi karjuda. Liiklus Rüütli tänaval oli seiskunud, kõik lihtsalt vaatasid. Aga sellest oli mul suva. Vaadake kui tahate, mina kaitsen enda koera

Pista(ke) Perse enda Anarhia Raisk! ptüi!

Kurbus, viha või pisar võimetuse ees filosofeerida hetkel, kui teised seda suudavad. Tunne, et midagi on valesti või katki olen. Ei suuda üldse haakuda või ei tahagi. Ja mõnel hetkel ka tahan ja suudan, rohkem kui arvata oskasin. Mõnes õhtus ei taha. Nii kaugeks muutev on see tunne kui ühtki mõtet ei tule pähe, ühtki argumenti pole...tõesti see tunne, et isegi kui ma julgeks-tahaks midagi öelda, siis pole midagi öelda. Ja ma ei saa sellest aru.


ongi arusaamatus. täna lugesin meditatsioone...oli tõesti meelelahutus

Eile õhtul sai oldud naistega, meie Naistega. Ma isegi ei ole osadega nendest ju nii palju aega veetnud, et öelda - meie Naised, aga näed, ütlen. Täielik stiilsete naiste õhtu väljas. African Kitchen, hirmkallid naiselikud kokteilid, värskendavad suitsud, rahvasumin. Ja mulle meeldis see, et tegime sellest vaiksema reede õhtu - polnud vaja mingit mõttetut karglemist. Ja naiselike kokteilide juurde käisid ka naiselikud vestlused - filosoofiast, ja loomulikult ka meeste vihkamisest või siis armastamisest. Igal juhul, single girls night out. Ja me oleme nii tugevad, et saame omapäi hakkama küll vahelduse mõttes. Anni, Hanna, Eva ja Eva. Annil ja minul on mõlemal suhetest kõrini, kuigi mina tunnen sest ka viimasel aja puudust. Aga siis ma löön end! Alles ma ju tahtsin sellest välja, miks siis seda kohe tagasi tahta. Me oleme tugevad naised!

Ja mul tekkis alternatiivsema ja intelligentsema "Seksi ja linna" tunne ühel hetkel. Istume seal neljakesi ümber laua, joome ja joome. Homne vajub unustusse. Aga õnneks on ka homne hea. Täna on mu õepoeg juba saanud aasta vanemaks, saab rõõmutsema minna tema üle. Ja õhtul lähme me Naistega Cosmoskvat kuulama - sama, mis ka praegu tööl mängib. Valmistan end jazzilikuks ja õdusaks õhtuks ette. Saaremaa, go!

Ja sellest homme ärkan ma vabasse pühapäeva hommikusse, koos pannkookidega äkki. Oleks ju hea. Mmmm...ja siis ma filosofeerin kõige lihtsamalt kõige lihtsamate asjade üle, kas kodus mõnd meest lugedes, või Ele juures, meeste ja naistega arutledes. "Mitte" on hea teema, calvados on hea jook

Ja siis on rahu ja esmasp kell neli viru lasering, mille üle ka eriti kurta pole. Aga tegelikult on see kõik pealispinnaline, ja pinna all võib paljutki korrast ära olla. Lihtsalt vahel peab pisiasjad lugema muutma.

....ja lasering noh! Tööl olen suht palju viimasel ajal olnud, või mulle tundub nii... Aga ma ei kurda, sest Virus on kõik teistmoodi. Inimesed on omad ja hääd, nali on oma ja hää - kuidagi õige tundub kõik, nii nagu peakski olema. Nii nagu ma tahaks, et oleks. Vähemalt praegu ja mõneks ajaks, oleks ma sedaviisi töötades enda tööga enamgi kui rahul. Täiesti hämmastav mu meelest. Näiteks täna kui tööle lohverdasin, pani Eda ette, et võiksin klassika asju välja viia ja mingeid süsteeme luua. OOO õõva (!), oli mu esimene reaktsioon. Klassikast tean mina ju küll oioi kui palju, kuigi ega väga vähe ka ei tea, tuleb välja. Ikka kodu, kus kasvanud, alateadlikult kasvõi suudab mõjutada. Nii oligi, et kui paarkümmend min asjaga tegelenud olin, läksin hullemasse hasarti. Lõin süsteeme, katkestasin neid, lõin uuesti ja nii umbes kümme korda, kuni viimasel hetkel ka ikka veel rahul ei olnud. Puhkasin pisut - sõõmud vett ja lolli nalja ja ei saanud rahu hing - mässasin edasi. Nüüd olen võib-olla ka rahul, vähemalt meie vähese ruumi piires.

Siis tuli puhkuseaeg. Panin lambist peale Aerosmithi ja see oli niiii hea. Paistab, et see läks peale nii Mikule (noh, poleks kahtlustki olnud), kui ka Karoliinele. Väga rokivärk oli. Kõik sai alguse sellest, et ma avastasin, et Macy Gray on enda arvates järgi teinud RunDMC ja Aerosmithi "Walk This Way", ja see ikka ei kõlanud üldse õigesti. Niisiis pidin peale panema õige versiooni,ja nii jäi A plaat peale vähemalt kaheks tunniks.

Ja nii naljakad on inimesed ikka. Kasvõi Mikk, kes püüab hullult näida tough ja midakõikeveel, ja eks ta ongi natuke. Trummarid on alati kiiksuga, nagu Osbourne kunagi ütles :P Aga samas suudab M olla eriliselt totakas, stiilihoor, naiselik, show-off jne. Mulle meeldib, kuidas inimesed suudavad erinevat moodi olla

Ja muusikamuusikamuusika. Seda pole kunagi küllalt, täiesti müstiline. Kõik asjad sujuvad muusikaga paremini ja Sujuvamalt. Nämmadi nämm. Kui hullult lahe oleks oma kas kohvik või muusikaurgas või raamatupood kasvõi, kus oleks muusikat mängimas - seinast seina. Mulle meeldivad äärmused, ja mulle meeldib värvivalik ja võime kuulata igast ettejuhtuvat. Ja ma natuke vihkan eelarvamusi, ja kapseldumist kuskile kindlasse "kasti" - olgu selleks siis muusikastiil, elustiil, riietus. Ja mulle ei meeldi kui inimesi endid lahterdatakse muusikastiili, riietuse, asjade järgi. See on nii vale. Ja ometigi seda tehakse kogu aeg - people, get over it.

...võin olla hipi, alternatiiv, indie-tüdruk, rokkar, tibi, romantik, teismellikult teismeline
või kas te tahate öelda, et pole mind mõnes sellises rollis näinud? :p

...Ja ma planeerin enda tegevust-trajektoori ja muud nädal-paar ette, sest teisiti ma ei saakski. Nimelt nädala lõpu poole mõtlesin, et ohh, õige pea võiks Tartusse sõita. Aga võta näpust - järgmine nädal kolmapäev,reede,pühapäev täis tööpäevad. Mitte, et ma kurdaks, aga lihtsalt Tartu-reisi peab lükkama seega alles ülejärgmisse nädalasse. Normaalne, kas te ei leia? Nii et nüüd räägin enda Tartu kallikestele, et 1 (kuni 1,5 nädala pärast olen teie juures. Et pange siis märked kirja Eva tuleb see päev see kellaaeg, ja olgu grandioossne-fabuloossne vastuvõtt!!

Muidu on olnud head paar vaba päeva, kus niisama lebatud, varbaid loetud, raamatuid loetud. On jõutud ka kohvitada või teha miskit aktiivsemat-näiteks käia bowlimas. Ja üldse, armastan ma osasid kallikesi, näiteks Tomi või Maritit või ka kaugemaid kallikestest. Igatahes Tom oskab viimasel ajal helistada just õigetel hetkedel, kus Igavus tapab ja kedagi parajasti saadaval ka pole. Siis tuleb kõne ja juba me kõnnimegi tema uut kitarret häälestama või inimestega kohtuma või bowlima. Täiesti spontaanne ja täiesti lahe. Aitäh

Homme õppepäev, ma loodan ja siis Laseringi pisut või rohkem

Ja täna sain ma kirja Edalt, Viru Laseringist. Et püüavad teha kõik, et ma järgmisest kuust oleks siis Viru töötaja. See rõõmustaks mind küll üsna...vahelduse mõttes ja nii

See kuu veel 4päeva Kristiinet, ja mõned päevad Viru. Näiteks järgmine nädal 9-21 viru (aga viru päev võib üllatavalt kiirelt kulgeda). Üldse, olen ma järgmine nädal kõik päevad, mil tööl olen, 11 või 12 tunnise päeva. Seega järgmine nädal ärge must suuremat seltskonna looma oodake :D


Ma nüüd internetile ja kella 7ni laseringile andun ...

Hääd olemist!

...ja ma kirjutan viimasel ajal palju

Igatahes, eile oli jälle hea õhtu ja päev ka. Päeval olin 16.00-21 virus tööl, arvasin algul, et ei viitsi üldse. See tähendab, ei viitsinudki. Aga hiljem oli täiesti talutav, polnud ka ühe töötaja Kätliniga pea kunagi tööl olnud, ja tuli välja, et ta on täitsa väga tore ja soe inimene. Lisaks suutis ta mu egole hästi mõjuda. Nimelt ütles ta üks hetk lambist, et minuga on nii kindel ja kuidagi mõnus tööl olla, et mu peaks Virusse sebima. Ja teate kui hea meel mul just sel hetkel selle üle oli. Sest eelmine päev olin ma ametlikult mõelnud, et ma olen nii väsinud Kristiines olemisest - iga hetk, mil Virus olen, on mitmeid kordi parem. Kristiines kuidagi nüristub ära,tülpimus ja muud toredad asjad. Peamiselt, kuna siin pole mul tunnet, et töötan muusikapoes. Enamus klientidest arvab, et see siin on Videoplanet ja nõmedaid inimesi käib ka kordi rohkem. Ja klaustrofoobia võib siin ka tekkida, pole ruumi enam hingatagi.
Virus on aga kuidagi minu moodi inimesed, oma õhkkond, teistsugune teema. Eks ma jään siis lootma, et juba järgmisest nädalast Virus hakkan olema, sest ausalt, ma ei jõua enam Kristiinet. See nädal veel täna õhtuni välja ja reede-laupäev osa päevast. OEHH.

Ja õhtul läksin Lost Continenti, kus Kairid ja Martinid ja Tomid istusid ja jõid. Veidi riläksi nendega seal, kõht täis, naer näol suurem. Ja Pets oli eile Tallinnas, jumalast cool oli teda jälle näha. Istuda eelnevate nimede ja Petsiga Kraalis, juues rummi teega ja olles lihtsalt rahulikult ja soojalt. Ja jalutuskäik Toompeal - aehh. Polnud Toompeale mõnd aega silmi ja nina pistnud. Tähh Pets, et viitsisid tulla, kuigi ega sulgi vist liiga nõme polnud :)

Koju jälle kolme paiku, a mis seal ikka. Head hetked on seda väärt

Tasub mainida veel ka seda, et muinasjutule võib tulla järg. Asi on liialt intrigeeriv

Ja siis PS! naesed ja mehed, kinkige mulle rinnahoidjaid, mis seljas püsivad. Ma olen viimasel ajal ringi patseerimas sellistega, mis alalõpmata seljast ära tahavad kukkuda :D

Intelligentne vestlus Riinaga...

Nimelt kunagi arvasin ma, et enne enda sündi olin must täpp meie Õismäe krt vetsu ukse peal. Siit tulenevalt muinasjutt Riinalt:

"Kunagi kui veel polnud Evat, oli üks must täpike vetsu ukse peal. Läks aega edasi ja täpikesest sai Eva. läks aga veelgi aega edasi ja siis ühel kargel talvealguse päeval hakkas Eva vaikselt mustaks täpikeseks tagasi muutuma."

Miks nii traagiline lõpp, te küsite? Sest täna Kraalis istudes enne seda kui enda täpi juttu rääkisin, märkas Riina mu otsa ees mingit musta täppi. Ja siis me mõtlesime, et äkki mul hakkab taandareng. Ville samas oskas märkida, et hullemaks ikka minna ei saa, tema on optimist. Mille peale Riina suutis viimasena märkida, et hullem oleks kui keegi mu sealt vetsu ukse pealt minema pühiks :D

ausalt, naesed ja mehed, ma ei tea, mis siis saaks kui ma konstantselt midagi suitsetaks veel ka :D

Niiiii Hea Õhtu-Öö Fredi, Tomi ja Tennokesega. Ma muud ei tahtnudki öelda kui et mulle meeldib, et selliseid häid hetki veel leidub ja et nad oskavad mu ellu tulla. Kallid kallid...suured ja tundega kallid nende poole. Nüüd kell pool neli olen kodus, olles ja kõndides läbi Hundist, öisest Double Coffeest, tänavatelt, kus näha ühiseid tuttavaid, Levikast ja Kraalist. Ja kõike seda koos minu inimestega. Aitäh ka siinkohal õhtu alguse inimestele---te olete kallimad kui ma vahel arvata oskan.

Väsinud, kuid siiras naeratus näol lähen unele. Kuue tunni pärast Lasering

Värkse emotsioon äsja olnud kontserdist...

Kraal, inimesed ja koha leidmine, õhk (harv nähtus ürituse ajal), tuttavad tervitavad näod. Tunne, et olen ikkagi kõigist kaugel, samas see ei seganud. Olin jälgija, nagu viimasel ajal tihtipeale. Tunne, kus võid vaadata inimesi nii, et nad sind ei märkagi. Hästi kummaline. Olen ja nagu pole ka.
Igatahes sisse astudes oli kuulda Aidest, bändi, millest liiga palju pole kunagi teadnud, kuid mis absoluutselt üllatas enda puhtuse ja intensiivsusega. Tohutult hea emotsiooniga tehtav muusika, mulle tundub. Laulja hääl on mus alati imetlust tekitanud, trummar Mikk on ka nähtavalt asja sees. Mulle meeldib kui muusika tegemise ajal on näha, et osaliselt kaotatakse end sellesse. Magus

Vahepaus, paar suitsu, ähmasem õhk, ebalevad inimesed. Et küsimus: Mis siis nüüd saab? Aga läks mõni hea arvutist tulev lugu edasi, ja Pruudid hakkasid end valmis panema. Ilgem sebimine oli sellega, et nad lõpuks täiskoosseisus lavale jõuaksid, aga seal nad äkki olid. Esimene lugu juba tõmbas käima...oli kõik paljutõotav, ja kodune, sest muusikat teab ju juba Ammu. Aga millegipärast seekord, nii äkki kui nad alustasid, tuli nende etteastele ka lõpp. Kuidagi poolikuks jäi, või ma ei teagi. Eks ajast, mis neile antud, tuli ka kinni pidada.

Oli tunne, et nüüd ongi kõik. Pakime end kokku ja minek. Aga mine kanni (nagu Karin ütleb) - tuli veel üks koosseis. Vaatasin algul vaid seda, et kuratlikult huvitavad ja ilusad mehed tunduvad olevat. Ja siis kui mängima hakkasid, ei saanud päris hästi aru veel ,millega tegu. See aga õige pea muutus. Asi oli täiesti kirjeldamatu, niivõrd andekaid inimesi on raske leida. Hästi vahelduv, hästi kulgev, hästi erinevaid biite prooviv koosseis. Täiesti raju, ära kammiv, või siis rahulik. Nii või teisiti, oli lõpuks iga sekund nende esinemisest nauditav, meeletuseni, Taevani nauditav. Avasin silmad, ja mõtlesin, et kas tõesti on mul võimalus nii head asja kogeda just siin, just praegu. Aga näed, oli. Ja nüüd on mul ka üks uus plaat: "Moi Raketõ Vverh" - "Nuclear Weapon Mushroom Potato Chips". Ja võib vaid olematu hetke mõelda, mis mu öös mängib. See on hea öö, ilus varatalvine öö

Mõtte vaikus. Annan ennast muusikale, melanhooliale ja selles on kõigest pisike mõte homsest. Muidu on praegu ideaalne hetk iseendaga ja meenutatavaga.



.....ööööösssssseeeee..ÖHE...