Vabandust, aga lihtsalt karje
Ma avastan end hetkel täisvõimsusel kuulamas Muse - Butterflies & Hurricanes
What´s wrong????

Woopidoo..ma ärkasin umbes kümme minutit tagasi, kõigest tund aega hiljem kui eilsel päeval. Vaikselt hakkan mõtlema sellele, kuidas säärase režiimi alusel mõne päeva pärast jätkuvatele eksamitele hakkan jõudma, sest ma olen tõeliseks ööloomaks muutumas ja naudin seda täiel määral. Nimelt on see esimene märk sellest, et suveaeg on kätte jõudmas ning Evat keskpäeval linnas kondamas ei näe või siis õigemini, või ma kondan, sellise poolvinese silmavaatega, olles vihane kogu maailma peale.
Suveajale üle minnes on negatiivseks küljeks küll see, et väljas läheb ilmselgelt liiga vara valgeks ning täiel tasemel hulkuda ei saa, vähemalt on hulkumiseks määratud aeg nüüd tublisti lühenenud. Üritasin eile küll katsetada varahommikust välja astumist enda uksest, seda siis nelja-viie paiku, kuid ümbritsevad majakatused, taevas, lõhn olid kaotanud enda öise maagilisuse ja see muutis mu mõtted tõeliselt segipaisatuks ning mu olemise ärevaks või rahulolematuks. Tunne, kui sooviksid peituda kõige pimedamasse nurka, ette kujutades end oma vaateväljas oleva akna tagusesse ruumi, ruum paistis olevat ilma ühegi valgusallikata, ainus, mis mõlkus meeles, oli sõna "süsimust". Ma üritasin sellesse meeleheitlikult suubuda, kurvastuseks aga rikkusid mu kujutluspilti liiga tugevalt ümber asetsevad valged, heledad, valgusest kisendavad majaseinad ning aeg-ajalt silma jõudev päikesevine. Seega andsin alla, seisin veel mõne hetke ja ühinesin jalutuskaaslasega. Teadsin, et tänane üritus ei ole selline üritus, nagu tavaliselt, ma pigem tõmbasin enesesse kurbust ja viha kui midagi muud.
Küll aga oli ülejäänud osa nii eilsest päevast-õhtust kui tänasest varahommikust meeldiv. Ma ei jõua ega taha hetkel pikki lauseid genereerida, seega mõningad süsteemivabad märksõnad....
tänav - puude allee - roheline - otsekohesus - kartus - viiruk - body shop - lõppematu muusika - värisev põrand - jõud - aus vestlus - pehme tekk - nostalgia - rõõm & kurbus - ekstaas - nuudli salat - sära - musicology - tavapärasus - valgusest valusad silmad - kelder - lahendus - aktiivsus - teadmatus - minu poole sööstev reaalsus - armastus - metsik - võim teiste üle - kavalus - nähtumus - chill - neve campbell - njäu - vihm - värskus - kõhedus - muusika -

Tere vihmast pärastlõunat!
Ma kirjutan, sest aeg on maas, aeg on maas koos Dagöga. Hinges on vaikus ja samas õnn. Akna taga võib näha katuseid, minuteid edasi viivaid vihmatilku katuseräästadel ja rohetavaid puid, mis on samuti jäänud puhkavasse meeleollu.
Mulle tõesti meeldib tänane päev, meeleolu, mis ilm mulle kinkinud. Viirukilõhn mu toas, Dagö, Ehina luulekogu mu laual, jõudu koguv katkuse õis, selgust andev taevas.
Nimelt olin eile Annika sünnipäeval ja nüüd on need tunnid, kus tuleb end vähehaaval koguda. Aga ma tahan Annikale aitäh ütelda, sest väga tore oli tõesti, seltskond oli muhe ja sõbralik ning ma ei oleks üldse selle vastu kui kunagi veel mõnele üritusele samade inimestega satuksin (hehee..poeme vaikselt Annikale :P ) Loomulikult võis minu mugava oleku tekkimist kiirendada ka see, et ma pidevalt joogitops käes istusin ja kõige erinevamaid asju sisse kallasin, aga sellegipoolest. Hästi meeldiv on saada tuttavaks veel meeldivamate inimestega. Mõnus oli istuda väljas, laulda ja lõõritada, kuulata mugavusest kiirgavaid inimesi, peletada sääski ja teha seega veidi füüsilist tööd :P ja loomulikult vaikselt midagi lürpida.
Üleüldse oli Annika kodu üliarmas ning jälle üks inimene, kellel on hubane katusealune tuba. Seal paistis seltskond eriti hästi läbi saavat ja ma avastasin ühel hetkel, et ma pidevalt seletan midagi, jälgin inimesi ja joon aeg-ajalt Kristjani Saku tumedat. Ühesõnaga väga südamlikud, avatud inimesed esimese mulje järgi. Hea oli ka see, et jätkus asju, mida arutada, algul oli kerge võõristamine, kuid see muutus öö jooksul päris korralikult.
Ja selle südamlikkusest kiirgava postitusega on päike tulnud välja, päike kiirgamas vihmastele munakividele. Mõnus, ma lähen seda hingama, lähen hingan puude värkust ning tolmu ja vihmaga segunenud asfalti lõhna.

Mõned sõnad vabast lavast.
Pika päeva jooksul polnud ma kaugeltki kindel, kas sellest üritusest osa võtan, kuna meeles mõlkus ka ehi kevadpidu ja raha vaesel üliõpilasel kuu lõpus ju pole. elagu michi
Ühel hetkel leidsin end aga väga hea sõbrannaga Toompealt jutlemast, jällegi vaate peal, mis on kõige ligemal kirikule. Tol päeval oli seal tohutult ilus, päike soendas vahelduva eduga nägu ja enda üllatuseks ei pidanudki koguaeg juukseid näolt eemale viima. Istusime, mina vahepeal laulsin (mille tagajärjel sunniti mind Vabal Laval esinema...mida ma siiski kahetsedes ei teinud), vaatasime, kuidas meist veidi kaugemal istuvad kaks väga umheda olemisega tüüpi. Nimelt üks neist oma casual stiiliga puudutas aeg-ajalt kitarrikeeli, teine aga lõi nn. moodsat kunsti. Nii nagu ma aru sain, üritas vähemalt üks neist, meie tähelepanu pälvida, nimelt siis sellega, kuidas ta oma kunstiteost osavalt õhus lennutas. Sel hetkel aga tõdesime me, et paberil on suur intensiivne must laik, guaššidega genereeritud :p
Pärast Toompead aga oli mul enamgi kui selge, kellega ma Vabale Lavale lähen. Nii jõudsime sõbrannaga sõna otseses mõttes hilinemise templi all kohale. Ja see oli võimas. Niivõrd kena, sõbralik, muhe õhustik ja seltskond, tee ja küpsised, esituste kuulamine ja imestamine, kuidas mõned nii noored inimesed nii julgelt ja andekalt üles astuvad. Parimad palad siis: üks üsna noortest poistest koosnev bänd, kes esitasid U2 "One"...küll ma tahaks olla lapseahistaja :p
ühe mu tuttava tüdruku Elisabethi esitused...lihtsalt mäletan teda paar aastat tagasi ja ta on praeguseks hääle poolest geniaalne
ning siis loomulikult kõigi noorte lemmik "Ursula"...mõtlesin küll algul, et ei sukeldu kisavate tüdrukute massi, aga võta sa näpust, pidin siiski kaasa hüppama ja trallitama. chill
igati korda läinud õhtu, igati korda läinud oli ka eilne õhtu....nähes enda õemeest mingi sõbraga playstation`it mängimas ja üritades aru saada selle fenomenist :p

Ma söön torti, ma vaatan parti, ma kuulan cocaine`i
Eric Clapton - Cocaine....if you wanna hang out you`ve gotta take her out...if you wanna get down down on the ground...cocaine
she don`t lie she don´t like she don´t lie....cocaine

This is what you get when having tons of exams every day and the worse is ahead

Niisiis ei ole ma täna teinud muud tarka kui viibinud koolis inglise keele eksamil.Iga osa peale kulus max 30 min ja ülejäänud tund aega kõlgutasin kohvikus mõttetult jalga.põnevust kui palju

See eest oli varemalt (ehk siis paar päeva tagasi) tore Ele pool, juua üsna rõveda maitsega veini ja lihtsalt olla, teiste seltskonnas end vabalt tundes, vaadates paari kahtlase sisu või alatooniga filmi ja lõpuks kella kolme paiku suubuda unele. Mina loomulikult unele hetkeliselt ei jäänud, polnud plaaniski. Nautisin pigem seda tuba nagu alati, vaatasin puuvarje seinal ja avastasin, et see voodi on küll pisike, aga nõuab endasse kaht inimest. Ükskõik keda.Selge on see, et kui Ele juures mõni järjekordne oleng toimub, siis mina sinna tuppa magama ei lähe, kuna ma pühapäeval seal viibides sellisele mõttele jõudsin. Samas kes teab.

Eilne päev läks koos Ele ja Saimaga õppimise tähe all. Loomulikult ei tähendanud see pidevat keskendumist, sest vahepeal oli ju vaja niisama leelotada ja Eva briljantse plaani järgi pulgakommi ostma minna. Sel hetkel tundsin end tõelise lapsena, viie aastasena (mis tegelikult ju minu lemmikvanus olekski). Ühesõnaga oli tore üritada kõrvalt ette kujutada, kuidas kolm inimest poes paaniliselt pulgakommi valiku üle kisavad. "Näete, seal üleval peaks veel ägedamad kommid olema!" (kõik jooksuga trepist üles suuremat valikut põrnitsema)"Ele, Ele, kas Coca-Cola või õun, õun või Coca-Cola, Coca-Cola või õun !!!???"
Ühesõnaga tundsin end üsna naljakalt kui lõpuks enda kaks 50 sendilist ja kahekroonise letile asetasin.

Õhtul oli taaskord jalutuskäigu sarja jätk, kuigi nii pikalt kui ma oleks soovinud jalutada ei saanud. Või samas, me ei jalutanudki peaaegu. Niisama seisime, rääkisime juttu ja puhusime öiselt karges tuules ära õitsenud võililli. Esimesel hetkel vaatasin ma aktsiooni küll kurvastusega, kuna sama hästi võiksin öelda, puhun ennast ära. Seejärel aga kujutasime ette kuidas Võilille e. Evat saab ära puhudes mitmeid kordi rohkem ja see mõte oli mulle meelt mööda.

Miks ma aga siin tegelikult kirjutan? Sest ma ei suuda armsa Hasso Krulli jaoks ikka veel enda luuleanalüüsi lõpule viia ja seega ma lihtsalt vaatan enda toas aina kasvavat nõude virna, mõtlen ümberkorraldustele siinpoolses korteri jaos ja kuulan Claptonit. oojaaaa
Ning nüüd dadaa...ootab imeline laas

Neljapäev...ohh neljapäev, ma pole mõnda aega ühel päeval nii vaikset, kuid samas nii kirevat elu elanud.Mina kui füüsiline isik ei võtnud sel päeval midagi märkimisväärset ette peale paari Lotmani loengu, kus ma ka oma mõtetes loenguruumist väljas asetsesin. Vaatasin üht väikest ava lael, kust näeb taevast, pilvi, selle all asetsevad istmed on parimad seal olevatest. Millegi pärast tunnen viimasel ajal loengus viibides tihti ahistustunnet, tool ja ka kõik muu jääb kuidagi väikseks ja muutub peale suruvaks. Lõpuks on raske isegi hingata. Ja sel hetkel on lahenduseks just see nn. aken laes. Võimalus end niivõrd kergelt kujutada kuhugi mujale, tunda kevadet ja värskust, mis ilmselgelt loenguruumist on ammu lahkunud.
Aga...eelmainitud kireva poole päevas täitis raamat "Trifiidide päev", Anni poolt soovitatud. Algul küll ei suutnud ma selle fenomenist aru saada, kuna kukla taga tiksusid nii mitme teise kohustusliku kirjanduse tähtajad, kuid lõpuks, leides veidi aega, võtsin ma otsusekindlalt raamatu kätte ja ei lahkunud sellest mitmeid tunde. Lugu, kuhu on end hirmutavalt kerge sisse viia, küll mitte nii kerge välja tuua. Eelmisel ööl ja tol päeval ma hingasin koos raamatuga, vaevu sõin midagi olles ikka veel kujutlemas end tühjadele tänavatele, vaikselt ringi hulkumas ja mõteldes, mis oleks kui elu (vähemalt selline nagu seda enne teatud) nii järsult stoppaks kui nende inimeste loos. Sõltuvus sõnadest, lehekülgedest, täna aga suutsin siiski jõuda viimase leheküljeni. Mõnes mõttes on kahju, et see toit otsa sai, samas aga tunnen, nagu oleks raske koorem pealt ära tõstetud tulles vaikselt praegusesse maailma tagasi.
Raamatu kõrvalt aga olen jõudnud teha muudki. Nt. kuulasin eile poolteist tundi, kuidas Andres Luure meeleheitlikult üritas mulle selgeks teha oma loengu ülesandeid, tal on vaja loogikast nii kauge inimesega ikka kõvasti vaeva näha. Aga imestukseks, ma isegi tundsin end pärast loengut arusaajana (niivõrd-kuivõrd).
Ja loomulikult ei saa unustada eilset filmiõhtut, järjekordset siis. Iseenesest oleks äärmiselt teretulnud kui see üritus täiesti regulaarseks muutukski ja nagu ma aru sain, on ülejäänud rahvas ka selle poolt. Nii et järgmine peaks aset leidma juba reedel.
Tõeliselt hää film taas, lõpuks nägime ka kolmandat osa, kuna inimesed mitte ei tahtnud, kergelt unised olles, mugavalt diivanilt lahkuda. Väärt on sellised hetked, filmid, muljed neist.
Lõpetan praegu, sest üritan tänasest päevast kinni püüda veel mõningad päikesekiired.

Graah
Graah
Graah
Tänane eksam oli täpselt sama malli koostatud kui eilne. Nii ma siis istusin seal, vaikselt irvates, üritades vältida Viigi pilku, kes pidevalt püüdis aru saada, mida ma oma paberile märgin. Ja muidu...enesetunne polnud just parem, kuigi eilsest ööst olid siiski jäänud minusse mõningad meeldejäävad fragmendid. Aga...nüüd tuleb pöördepunkt eksamiteemal,nimelt võtsime me Elega nõuks ja rääkisime Viigiga mõnda aega pärast eksamit. Rääkisime sellest kui väsinud, pinges me suurest koormusest oleme. Pikalt ei seleta sel teemal, aga põhipoint on selles, et ta mõistis meid, lubas kirjanduse määra mitme võrra vähendada. Väga aus vestlus. Kõik sai endast välja lastud ja pärast poole tunnist vestlust tundsime mõlemad Elega, et kõik pole veel kadunud. Viik lubas meid kõiki läbi lasta, sest teistelgi ei kulgenud eksamipaberi ees istumine nii edukalt. Eluvaim on sees, kõndisime pärast loengut Elega Rahvusraamatukokku. Tundsime end filosoofia riiulite vahel lebotades väga hästi vaikselt raamatu lehti nuusutades ja armastades seda väikest raamatukogu suminat ja hõngu, mida sealt alati leida võib.
Kuna ma juba kirjutan, pean ka mainima eilse õhtu-öö tegevust sarjast "Hulkumine Anniga". Aina enam hakkan ma õhtuseid jalutuskäike vanalinnas jumaldama, end vabaks lastes, endasse taaskord rahutunnet immutades. Enne eilset sarja jätkumist olin ma seesmiselt karjumas, aru saamata millestki, totaalne rush through the head. Nii ei uskunud ma väga, et vaid mõneks tunniks pääsemine midagi lahendab, vastuseid toob või kasvõi hetkelise heaolu tekitab. Tulemus oli aga jällegi üllatav.
Tegelikult aga on tähtis ka inimene, kellega hulkuda. Inimene peab selleks valmis olema, teisest teatud määral aru saama ja seda nautima. Nautima kaugel olemist, nautima pimedust, nautima õrna teadmatuse tunnet. Nii et nagu eilegi sai öeldud: Aitäh, sügavalt aitäh
Nüüd aga Alicica Keys`i saatel naudin olemist. Nii leian varsti ka inspiratsiooni Andres Ehinast kirjutada, märkida üles nii mõndagi ka tema luuletusest "Varielu". Ma luban, ma teen oma parima, ma meisterdan hea essee. Kõike selleks, et olla enda üle õnnelik ja uhke ja võib-olla vähesel määral ka selleks, et teised minust aru saaksid ja pisikese osa sellest õnnest pälviksid.

Kõigepealt vabandan ma väga, et ehilastesse pole viimasel ajal postitanud, aga samas, kui ma näen kõiki sealseid loomi niikuinii peaaegu iga päev, siis ei leia ekstra postitamiseks alati põhjust. täna millalgi püüan, ma luban
miks ma aga praegu siia kirjutan?
toompea on paik, mis mind selleks inspireerib.nimelt jalutasin ma pärast kooli pika tänava poe juurde, ostsin söödavat ja suundusin toompea poole. jalutasin tasamisi enda vaikset kohta otsides. mäest üles liikudes kihutasid minu poole tohutud turistide massid, juba mõtlesin, et nii palju siis toompeast. aga salamisi siiski rühkisin mööda mäge edasi ja oh üllatust, kiriku kõrval olev vaade oli isegi asustatav. nii ma siis istutasin end sinna, nähes, et minust veidi kaugemal istub üks tüüp samamoodi raamatusse süvenenud, nagu minul see varsti plaanis oli. mõningasel uurimisel täheldasin, et ta loeb raamatut kurt vonneguti poolt. respect. ta nägi oma päikesesõõris väga muhe välja, õrnalt vastu majaseina toetudes. nii panin minagi oma kompsud maha ja üritasin kurja pilguga eemale tõrjuda mõnd harva turisti. samas tõesti..ma valisin õige koha, see vaade pole just turistide jaoks parim. haah. tehased & all...mulle istus see rohkemgi kui hästi.
ernst cassirer sõrmede vahel nautisin üsna tugevat tuult ja päikest, lootes sellest veidi energiat pälvida. ja seda ma sain. istusin, olin lugenud juba 30 lk kui pidin sellele tüübile mainima, et kuigi ma voonegut`ilt midagi lugenud ei ole, on ta räägitu põhjal hea tundunud ja suunasin ta poole veidike austust. tüüp muheles, küsis, mis mul käsil ja nii me veidi jutlesime.natuke sellest kui väga me toompead jumaldame jne. ja siis taas pilk raamatusse, sest ometigi ei tulnud ma sinna vestlema. mõne aja pärast hakkas mul aga liialt külm tuulest,hakkasin minema, soovisin talle edu. tema lausus, et loodab mind veel kohata. selline hea tunne
suundusin ma siis šnelli tiigi (or however one calls it)juurde, vaatasin parte, viskasin neile oma soolaseid krõbuskeid, aga tundub, et neile ei meeldinud. lamasklesin murule, võilillede keskele ja tundsin end ilusana, looduslapsena. lugesin taas. ära minnes aga üritasin veel partide tähelepanu pälvida ja neid toita. jällegi pälvisin ma ka ühe teise inimese tähelepanu, kes soovis teada kella. vestlesin sellegi tüübiga mõningad minutid, vaadates tiiki ja tundes end kuidagi veidralt ja imelikult, et inimesed minu olemasolust üldse huvituvad. kõndisime lõpuks rahulolevalt oma teed.
jõudsin koju, olles meeldivalt korda läinud päeva tundega. tunne, et on hingatud piisavalt värsket õhku, saadud väheke päikest, vahetatud mõned sõnad täiesti tundmatute inimestega.
ahjaa ja tundes end paremini, kuna ostsin toompealt ühel tädikeselt nõukogude aegse märgi. ostmise ajal teatas rõõmus tädike, et eestlastele ei maksa märk mitte 10 vaid 5 krooni.tänasin ja tema siiralt tänas ostu eest vastu. pai
sellised muljed siis

Võimatult võimatu. Üks laupäeva õhtu üle pika aja, mil plaanin rahulikult kodus olla, õppida ja kõigeks vajalikuks valmistuda...ja oo ei...raekoja platsist kostub tohutu möll ja lugedes tallinna päevade kava, toimub sel samal platsil kella 10-st õhtul (ehk siis praegusest) kuni 1-ni öösel eurovisiooni ühisvaatamine. mul läheb kohe süda pahaks. see kõik kostub siiani niigi ja veel selline bullshit. ma ei suuda mõista, kuidas ma peaks kolme-tunnisele tugeva bassiga halvale muusikale kaasa elama?? aaarrrggghhhhhhhhhh
Nohjah.Muidu on enesetunne hea ja muljetest küllastund. Eilne päev sai kella 12-st päeval kuni 12-ni öösel väljas veedetud.Päev kulges voolujooneliselt,taaskord kindlate plaanideta, täidetud tunnet tekitavana
Hommikul sai mitu tundi kuulatud teaduspäeva raames ettekandeid, mis olid tegelikult kõik äärmiselt omanäolised ja ettearvamatud. Ettekande pealkiri ei paljastanud veel midagi, niivõrd palju loeb ettekande olemus siiski esitajast, hetkest, üldmeeleolust jne.. aga tõesti jälgisin inimeste sõnavõtte põnevusega, see oli nende hetk oma mõtete väljendamiseks ja suurema tähelepanu pälvimiseks selle nimel
Veel enam aga üllatas mind Benjamin Zephaniah oma luuletuste-mõtete-kõnelustega pärastlõunal.Vaikselt tema nina all vaibal end hästi tundes tõdesin ma ühel hetkel, et mu silmad säravad, maksimaalselt. minus voolas niivõrd palju positiivset ja heaks kiitvat energiat...Võib öelda, oli taaskord hetk, kus ei suutnud ülevoolavat emotsiooni sõnadesse panna, vaid lihtsalt rahulolevalt muheleda,vahepeal liigagi õnnelikust ilmest väsides, olles nautinud nii ennast kui rahvast mind ümbritsemas
Peab mainima, et oli ka vajalik enne filmiõhtut Anniga minu pool puhata.Puhata kiirusest,puhata inimestest,puhata võlts või siis reaalsest rõõmsameelsusest.Filmiõhtu oli hämmastav, just seepärast, et ma isiklikult seda sorti filme varem polnud vaadanud ja ma nautisin neid täiel rinnal. Võimas muusika, mõtte edastamine sõnadeta...lihtsalt chill
Täna aga teadsin ma hommikul enda teada hästi, et ei tee midagi märkimisväärset peale raamatutes tuhlamise. Aga oo ei...mind ei säästeta nii lihtsalt.Kõndisin väga hea sõbrannaga mitmeid tunde ringi, kuulasin nii ennast kui meid sügavamas vestluses üle pika aja ja ei saa väita, et ma ei nautinud seda. Peab tõesti mainima, et mõne inimese elu on kirev, veel etteaimamatum kui mul, aga samas elatav :) Ning...ohjaa...oli ma nagu seriaalis jõudnud taas kraali, kus võis mõneks ajaks kaotada reaalsustaju, tunde, et ülejäänud aktiivne linnaelu eksisteerib.aitäh aitäh, sulle eva ja me tõesti peame oma jutuajamised tihedamaks muutma.
Nüüd, olles piisavalt üksikasjalikult kõigest pajatanud, säästan ma nii end kui ka võib-olla paari lugejat oma tekkimisel olevast grafomaaniast. nimelt olin ma selle postituse algul kindel, et kirjutan vaid 5-10 rida. nii et...sii need 3 rida on :)

Nüüd ma üritasin lugeda....kõndisin sumiseva pea ja maailma vihkavate silmadega raamatukogu poole, kuid suutsin läbi lugeda siiski vaid kaks asja. enda kergenduseks leidsin aga, et enamus nõutavast kirjandusest ajaloo-kultuurifilosoofia jaoks on artiklite kujul "Akadeemiasr" kättesaadav ja mitte liiga pikk, kuigi tähed tunduvad ikka imepisikesed ja silmadeni aeglaselt jõudvad olevat.ja nii ma otsustasin...fuck da philosophy tonight. ma pigem lihtsalt chillin ja eeldatavalt jõuan siiski oma asjadega ühele poole
Mainima peab ka, et täna oli Anni katusel hämmastav lebotada. Ma tahan selle katuse omastada või siis teisel juhul, seal tihedamini viibida. Eksju, Anni, ma võin iga päev hakata su katusel tantsima? aitäh. ei noh...nii paha ja peale suruv ma kah veel pole, võlusõna ongi siin "veel".
Selle maja katusele jõudes tundsin ma midagi kirjeldamatut.Lihtsalt nii palju vabadust, tuul sasimas juukseid, nii palju võimalusi selleks, et tuulega kaasa lennelda. Päikeselise ilmaga tundub nn. vaba langemine sealt katuse äärelt pisaraid silma toovalt ilusana.Päike pimestamas silmi, samal ajal hetkel kui võib tõdeda, et jälle ümbritsevat häguselt näeb, märkab läikivat kirikutorni või siis vastupidist..halli meeleollu mattunud vana puumaja. Aga kõik tundub nii ehe ja lihtne. ja kevade lõhn on õhus, eriti tunneb seda üldmeeleolu sääraselt kõrguselt. kindlasti on seal katuseäärel hea jalgu kõlgutada ja laulda, kuna mul aga täna lauluhäält polnud, ei saanud ma seda teha. õige pea aga sooviksin ma selle kahekesti rannu korteri ühe asukaga ette võtta. ja ma loodan, et saadakse aru, kellest ma räägin (mitte koerast igatahes :P )
Peale selle aga tuli mul meelde, et ka minu majal on viimasel korrusel pööning, mis on kindlasti halli tolmuloori mattunud, mille juurest aga peaks avanema uks katusele. ja võtme peaks ma kusagilt leidma. ja ma õrnalt isegi mäletan seda pööningukambrit seal. varem kuivatati seal pesu, see paik nägi nii sürr ja hirmutav välja, aga samas see ongi põnevaim. igastahes tuleb retk mu maja kõrgemasse ossa ette võtta.
käime katuseid mööda, lähme kolime pööningute peal...no ma ei saa ilma selle laulu sõnadeta hetkel.
kodus iseenesest pole aga midagi juhtunud. märgata on vaid, et eva paari päeva tagusest koristusest enda toas pole varsti palju järgi. mustad nõud sisustavad ruumi, ka tolm hakkab võimust võtma. aga muidu on mu seintele kirjutatud "rahulolu", rahulolu tekitab "mina" siin ruumis, mööda sõitvate autode tasane vurin ja loomulikult ka teadmine, et olen siin taaskord ilma vanemateta. terve öö ja enamgi.
nüüd nautima
ja annile võin teatada, et võid küll enda blogi mu blogikese üles riputada. eks see vaikselt niikuinii levimas
punkt

tudengi kevad

Täna ma istun ja sõidan koos ümbritsevaga samas rongis..tšuhh tšuhh
Tegelikult on see ime, kuna tavaliselt ma kellegiga samas rongis pole, vaid pigem sõidan mõne eriskummalise masinaga omapäi
Ühesõnaga on Eva end mõneks ajaks toonud reaalsusesse selleks, et olla tubli tudeng,süüa tudengieinet :p, käia loengutes, elada nagu tudengile kohane (krt seda poleks pidanud kirjutama...)ja õppida õppida õppida
Teoorias ma õpin, praktikas vahin juba mitmendat tundi arvuti kuvarit ja hävitan silmi. nohin, peavalu, hetkeline eufooria, järgmise hetke crash..lihtsameelsus, kuid teadmine, et peab lugema raamatut nimega "Teadusrevolutsioonide teooriad". Lihtsameelsuse tulemusel ei mõista ma ei üht ega teist sõna pealkirjas, veel vähem mõistan ma loengutes räägitavat. kui keegi vaid mõne labase nalja teeb, suudan ma pärast hetkelist pausi aru saada ja totakalt enda kraaksuva häälega kaasa naerda. jah, mul on hääl ära
just sinna on nad neiu Maiste viinud.
ja kui vastata küsimusele: kas sa oled viimasel ajal liiga palju sotsiaalelu elanud? siis jah, vastata tuleb piinlikult jaatavalt. sest ma tean, et peaks jalutuskäikude, kraalis jalakõlgutamiste,lillelõhna nuusutamise asemel olema pea raamatus ja selle tulemusel endale varsti prillid hankima (no aitäh), aga see viimane variant ei tundu kuidagi moodi isuäratav
seega...üritan ma need asjad lihtsalt kuidagi tasakaalus hoida, nähes, et võilillede jälgimine õues viib raskusega kaalu sügavamale, aga oh well
nüüd...prääks ja aitab kah esimese korra jaoks